KORVPALLI KIINDUNUD: Andres ja tema Ameerika-tütar Marju. (Jarek Jõepera)

Andres Sõbra käe alt on tulnud Martin Müürsepp, 8 Soome koondise mängijat, 2 põhjamaade meistrit ja USA Louisville`i ülikooli parim punktiviskaja ehk omaenda tütar Marju.

«Minu elulugu on väga lihtne,» kõmistab Kalevi korvpallimeeskonda kamandav Jorr. «1983. kevadel lõpetasin mängimise, sügisel hakkasin treeneriks. Selle otsa peal olen siiamaani ja panen surmani.»

Ilmar Kullami kootud kuulsasse Kalevisse kutsuti Sõber 1976. aastal.

Temaatilist oli suguvõsa ainsa korvpalluriga juhtunud ammu enne seda.

Teguri pall ja Põhjala ketsid kohtusid poisterahvaga Kohila kooli neljandas klassis. Kaheksanda järel osutus korvpallitõbi nii väljakannatamatuks, et ees ootas TSIK (Tln spordiinternaatkool).

Korraldati kodune koosolek. Ema: «Las Andres läheb.» Vanaisa: «Ei lähe, seal läheb ta pätiks kätte.»

Konsensus tuli Rapla ja Oliver Ratase spordiklassiga, kus klassiõeks sai, ennäe, Anne Veski.

«Kolm aastat õppisime ühes. Istus minu ees. Näpistasin ikka ta taguotsa ja üritasin kõvasti meeldida, aga – ei läinud ma peale. Talle meeldisid pikad ja peenikesed.»

Sõbrale meeldis juba siis muusika, aga spordivärk meeldis rohkem.

«Mäletan, ükskord seletas Anne mulle kartulipõllul: mis-asi see sport kah on, vaata, kui ruttu saab otsa, aga muusika ja mood kestavad kaua.»

Sõber sorib mälestusi võiduka muigega: «Mingi õigus tal ju oli, aga ta ei arvestanud, et kui sporditegemise lõpetad, võid treeneriks hakata.»

Kas just pikkade ja peenikeste ja kartulipõllu eest kättemaksuks, kuid klassiõe ja klassivenna trehvamiste juurde kuulub üks traditsioon.

«Alati, kui kokku saame, ma ütlen talle: kuule, sa ei saa ikka Linna Ifile lähedalegi. Mul ei ole vaja rohkem öelda, et teda närvi ajada.»

100 vabaviskest mööda vaid 2

Eesti noortekoondisse pääsemisega tõusis Tallinn uuesti päevakorda. Enam vanaisa ei keelanud, liiatigi kui korvimehed pääsesid pedasse ilma eriliste pingutusteta.

Kalev oli järgmine loogiline etapp. Esimest korda jooksis Sõber Kalevi särgis platsile 1976 kaugel Sverdlovskis.

«Tammiste ei viitsinud sinna minna - pikk sõit, vana mees. Mind pandi tema asemele. Ega ma olnud küll mingi niisugune mängija nagu Lille Eints või Arts, Tammistest rääkimata, aga mul oli hea viskekäsi.»

Samast Tammistest sai Sõbra ristiisa.

«Ta pidas mind algul hirmsasti oma mantlipärijaks. Tema panigi mulle hüüdnime – Jorr. Kurat teab, kust ta selle võttis, aga külge see jäi. Võib-olla mõtles Michael Jordani peale, mis?»

Joristab naeru.

«Jorriks kutsuvad mind need, kellega olin noorest peast koos. Salumets kah. Kalevis kutsutakse treeneriks ja Andreseks. Kuusmaa ütleb treener ja Andres vaheldumisi.»

Jorri diplomid ja medalid vedelevad kapisahtlites, ka mängumeheks olemine pole enam eriti hästi meeles.

«Ükskord viskasin ˇalgirise vastu – Homicius ja sihukesed vennad – Kaunases 21 silma. Üksaasta oli Kalev kõrgliigast välja kukkumas. Novosibirskis oli otsustav mäng Taškendiga. Vana Sokk võttis Tiksi välja, pani minu sisse. Tegin kolm kaugviset järjest, võitsime kahe punniga ja Kalev jäi püsima.»

Kalevi eliit oli lõpetanud või lõpetamas. Tegijateks tõusid Tiks, Orav, Randala, Abeljanov, Viktorov.

«Mina oma 1.80ga olin pisike, korvi alla nagu polnud asja. Eluskaal 90 kilo. Panin meeter-kaks kaare tagant, sellepärast ma meeskonnas olingi. Parima hooaja tegime taga Ülo Varuliga. Tema on nüüd läinud kahjuks põhja.»

Kolmepunktivisked olid tollal veel välja mõtlemata. Vabavisetes loopis Jorr treeningul rekordiks 100st 98.

«Kui ikka tahan, saavad praegugi trennis kõik mu käest tappa. Kümnest üheksa panen kohe. No kaheksa vähemalt. Kere on taga, ei jaksa rohkem.»

Äsja oli käeproov Leedus. Eestist kaasa sõitnud ajakirjanik pakkus kihlvedu 2liitrise kokakoola peale.

«Ma ütlesin: sinule ma nüüd küll ei kaota, ükskõik kellele, aga mitte sulle. Tema vahetas prillid ära ja pani viiest neli. Mina kah. Teise pani jälle viiest neli, ma panin viiest viis.»

Aimas pikkpeenikese Müürsepa tulevikku

«Treeneriks hakkamise mõte tekkis mul juba aasta enne Kalevist lahkumist. Mõtlesin, kui saaks kunagi ise sellesama Kalevi treeneriks, aga ma ei öelnud seda välja.»

Treenerikarjäär algas lapsepabulatest.

«Läksin kooli, võtsin väiksed jõmmid. Need papid, kes siin praegu ruulivad, Enden või ka Salumets, kuhu need läksid, kui olid mängimise lõpetanud, ah? Mina hakkasin väikestega pihta, olen kasvatanud üles kaks põlve poisse. Alles viimased kaks-kolm aastat olen vanade juures – no mis vanad, need on mulle juba poja eest.»

Martin Müürsepa leiutamine käis sekka kräuhti.

«Läksin Magistraali peatuses 43. keskkooli, rivistasin poisid kehalises üles, ütlesin, mul on nüüd trenn tulemas. Kes on huvitatud, tulge, aga sina, poiss, ja sina – seal oli veel üks Artur, kah pikk – teie tulge kindlasti.»

Tulevikumeeste äratundmise kohta on Jorril tekkinud arusaam.

«Ilu on vaataja silmades. Üks ütleb, see on hea vend, teine ütleb, ega ei ole. Kõige pullim, et korvpallis kümnest treenerist kaks näevad tõe ära, aga kaheksa panevad mööda. Praegu on mul Janar Talts, superandekas poiss. Sain ta niimoodi kätte, et tema ema, jõusaali administraator, ütles, tal on kahemeetrine poiss, võiks trenni tulla.

Janar tuligi kaks aastat tagasi duublisse, vaatasin, jube vend, kas sa mängid kah kuskil. Mängis Lasnamäel, viskas Nuia Sopsu vastu palle sisse. Oli käinud Sokule ennast pakkumas, ei sobinud, oli käinud Levkoi juures, ei sobinud...

Nüüd mängis mees suvel Eesti koondises Saksamaa vastu!

Ilu on tõesti vaataja silmades. Müürsepaga oli täpselt sama. Kaheteistaastane kutt, pikk ja peenike nagu ta oli, pall käis jalge vahelt läbi naks naks, söödud lendasid vasakult ja paremalt. Ma mõtlesin, issand jumal! Mul on nii selgelt meeles, kui ta oli neliteist, ma ütlesin: see on esimene mees, kes on Eestist NBAs. Mõnigi, Salumets nende hulgas, ütlesid, Jorr ajab suust segast välja. Aga kes seda nüüd takkajärele tahab enam tunnistada.»

Poiste kantseldamine kukkus Jorril hästi välja.

«Martin on, keda kõik teavad, aga üldse oli mul punte kaks. Panime Eestis kõigile nii et säras. Kolm aastat järjest tulime meistriks. Üleliiduliselt tulime pronksile. Kus nad jäid, kus nad jäid? 15-16aastaselt lõpetavad ära. Mõned panevad veel edasi kah, Gert Hendrikson mängib mul Nybitis veel praegugi.»

Soomes treener ja lumelabidamees

Vahepealset kümmet Soomes veedetud aastat peab Jorr toredaks õpetlikuks ajaks.

«Seal on mõnes mõttes hoopis teistmoodi elu kui siin. Inimesed teised, demokraatia teisel tasemel, on ka omad hädad ja värgid, aga seal pannakse sind meestega arvestama. Nüüd ma arvestangi, kuigi lõpuks teen ikka omamoodi. Aga ma tahan, et ka mängijal oleks vahel hea – et ta saaks öelda, mismoodi midagi võiks tema arvates teha. Sa ei PEA seda tegema, aga ta tunneb, et teda võetakse kuulda.»

Jorr on tarkust ja nippe käinud hankimas Martin Müürsepa treeneritelt USAs ja Kreekas. Lappeenrantas tõstis oma meeskonna neljandast divisjonist esimesse, siis läks Helsingisse kohta küsima.

«Meie alal pead ennast ise edutama, ei teiste peale tasu loota. Sain kõrgliigasse naiste-treeneriks. Nendega tulin viiendaks, ühtegi välismaalast mul polnud.»

Ühtlasi ajas Jorr oma joru väikeste soomlastega.

«Samamoodi käisin koolis, valisin ja võtsin kümneseid. Kui nad said kuusteist, kutsuti kaheksa neist Soome koondisse. Kaks minu oma on juba põhjamaade meistrid.»

Maijade-Pekkade poegade kõrvalt tuli aega leida ka oma tütardele. Jorril on neid lasteaiakasvataja Ellega kahe-peale kolm, Marju, Triin ja Liis.

Kõige vanemaga oli istooria. Jorr tõusis kaks talve igal öösel kas või kell kolm, et tõrjuda Lappeanranta lund, selleks, et järeltulija suure lombi taha korvpalli mängima ja õppima saaks.

«Marju tuli suveks minu juurde laagrisse. Üks mees vaatas, et ta on tubli ja tegi tema ümber korvpallivõistkonna. Tüdruk tõusis Soomes kahe-kolme aastaga täheks. Kui lõpetas põhikooli, saatsin USAsse kirja, kas saaks suveks sinna. Enne tegin talle veel kolm nädalat trenni, ostsin pileti ja puhtad riided selga. Tagasi tuli ta jutuga, et talle pakuti kuues keskkoolis kohta.

Ma ütlesin, mis sa enam ootad, aga muidugi oli rahaprobleem. Mul ühe korvpalluri isa pakkus koristusfirmas tööd. Tegime lepingu, ta andis 30 000 marka ette, arvestas need töötundideks. Kaks talve viskasin kolmeses brigaadis võla katteks labidaga lund. Nii Marju sai ja jäigi sinna.»

Marju on Ameerikas olnud kuus aastat. Keskkooli järel tahtis teda endale kaheksa ülikooli. Marju pilt ripub Louisville`i Kuulsuste Hallis, tema käes on kooli rekord kaheksa kolmepunktiviskega.

«Eks käsi ole issilt. Käisin vaatamas. Pani minu terviseks mängust 28 silma. Kolm tuhat inimest vaatas pealt.»

Täna köidavad tütart juba teised tuuled.

«Lõpetas kooli ega mängi enam, naiste NBAsse minekust loobus, ei taha korvpallist kuuldagi, teeb ajakirjanikutööd ja maalib. Nooh, korvpallitreener on ikka kah natuke. Võiks koju tulla, aga ta ei taha. Mis tase siin on, neli võistkonda, ega sellest ära ela. Pealegi on tal seal üks noormees, kahe kuu pärast kihluvad.»

Kas jätkab siin- või sealpool lahte?

Pärast kojutulekut kaks ja pool aastat tagasi peab Jorr poissmehepõlve, kuivõrd pere on Ameerika ja Soome vahel laiali. Kord päevas käib sundpoissmees sööklas. Oma moodsat elamist hoiab nii ornungis, et ei raatsi porist autotki garaa˛i ajada. Auto seisab väljas.

Kodus on Jorr treeninud ja teenindanud A.Le Coqi meeskonda, sügisest vurhvib Kalevit. Kõrvalt oli algul Audenteses tüdrukute treener, mullu Inglise Kolled˛is kehalise õpetaja ja viiendike klassijuhataja.

«Mõtlesin, mis ma passin kahe trenni vahel, kui saan parem raha teenida. Rull, mis seljas sõidab, on raske. Kui sa tead, et mujal võib selle töö eest saadud palgaga rahulikult elada, siis... Mul siiamaani võlgasid päris jätkub.»

Poleks kuulsaim õpilane Müürsepp treenerit üllatanud - «Mul on raha, aga pole aega. Teeme maja, mina maksan, sina hoiad ehitajatel silma peal, pool saab sulle.» – ja kui Jorr ei teeniks Kalevis sama palju kui riigikogulane Toompeal, oleks rull veel raskem.

«Päevas kaks korda trenn, õhtul jõuad koju seitsme-kaheksa ajal. Kümme kuud aastas pead kõik nädalavahetused närveldama, kogu aeg oled pihtide vahel ja rahva ees. Kui saaks viisteist tuhat ja ajaks asja kuskil Aseris – närv puhkaks.»

Pool elu tagasi kõõrutas Sõber ühel sünnipäeval võtnudpäi nii hästi, et sugulased hakkasid peale käima – mingu laulmist õppima.

«Käisin kaks nädalat fila estraadistuudios Ludmilla Issakova juures harjutamas, la-la-la-la-laa, la-la-la-la-laa, siis lõpetasin ära ja oligi kõik.»

Annuška klassivenna hääl sisaldab kahetsust. Õiglus on maailmas ometi olemas, keskmine tütar Triin sai sügisel Helsingi konservatooriumi lauluerialale sisse. (Noorim, Liis käib Helsingis veel tavakoolis, mängib Eesti koondise tasemel tennist ja proovib modellitööd.)

Soomlased on teinud ka papale ettepaneku tagasitulekuks.

«Lappeenrantast helistati. Tahavad mind jälle treeneriks, tahavad tulla rääkima. Ma ei öelnud veel midagi. Vaatan, kuidas Kaleviga hooaeg läheb. Soonik hakkas kah eelmisel nädalal uurima, mis mul järgmisel aastal plaanis on, arvas, et võiks jätkata. Näis, mis saab.»

Saab mis saab. Kaugem tulevik on vähemalt selge.

«Kalev on mul vaheetapp. Ükskord jõuan jälle sinna, et mul on väiksed poisid. Lapsed on elus kõige tähtsamad. Kuigi pole vahet, kas treenid poisse või mehi – hellust ja soojust tahavad nad kõik. Mis vahet on Kuusmaal ja ütleme Paul Tammel? Ainult see, et üks on mänginud Panathinaikoses ja teine ei ole.»

Käimasoleval vaheetapil tahaks Jorr saada Kalevisse juurde «kaks kõva venda», et «panna täitsa Euroopa tasemel». Teine on südamesoov. «Ma usun, et kui saaksin olla Eesti koondise treener, tuleksime ühel päeval EM-il medalile. Sinna läheks neli-viis aastat, kui platsil on Tanel Sokk ja temaealised. Selleks ajaks on mõni pikk kah kasvanud ja Müürsepp tuleks aitaks veel väheke.»

Kevadel võttis Jorr saada olevatest parima korvpalli, laskis Martin Müürsepal ja tütar Marjul kirjutada peale autogrammi. Kolmanda tegi ise.

«Kinkisin palli juubeliks oma treenerile Olev Ratasele. Ütlesin talle: kaks siin on Eesti parimad, võib-olla kolmandast kah veel tuleb, treenerina. Vanal pisarad jooksid, ta oli nii õnnelik.»

Jorri Eesti kõige-kõige viisikud

Andres Sõbra meelest oli Ilmar Kullam väga õnnelik mees. «Tema käes on olnud Eesti kõige kõvem viisik. Kui praegu Tammiste, Krikun, Salumets, Tomson ja Lipso mängiksid, nad oleks Euroopa tipus. Lepmets, Heino Lill ja Koka Pets vahetusse - niisugust meeskonda enam kokku ei saa.»

Ideaalvõistkond nendest, keda Sõber isiklikult tunneb. «Lipso ja Müürsepp oleks seal, Tomsonil oleks kah koht. Ja siis Sokk ja Kuusmaa. Tammiste jääks napilt-napilt välja, aga ma paneks ta kohe sisse, kui ta hakkab pingi peal mögisema. Salumets istuks kah ääre peal, talle ei või kaua mänguaega anda - läheb närvi.»

Sõbra Eesti treenerite esiviisik. «Kullam. Sügava mulje on jätnud Krevald, kellel oli seda iseloomu ja jooni, mida mina endas püüan arendada. Praegustest imponeerib Tiit Sokk. Tegelikult on Eestis väga palju häid korvitreenereid - iga mees, kes selle alaga tegeleb, on hea, kui ta kuskilt otsast pihta hakkab.»

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis