TAUNO SPRIIT

Eesti UNESCO-juht pole rahul maailmaorganisatsiooni tegutsemismeetoditega

21. oktoobrist 13. novembrini toimus Pariisis ÜRO kultuuri-, hariduse- ja teadusorganisatsiooni UNESCO XXIX peakonverents. Peakonverents on UNESCO tähtsaim tööorgan, mis tuleb kokku iga kahe aasta tagant. Üleilmsest suurfoorumist võttis osa ka seitsmeliikmeline Eesti delegatsioon, mida juhtis välisminister Toomas Hendrik Ilves, kes peakonverentsil kohtus ka UNESCO peadirektori Federico Mayoriga. Kui Eesti delegatsiooni teised liikmed osalesid suurfoormil lühiajaliselt, siis UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretär Doris Kareva oli peakonverentsil alguselt lõpuni. 1993. aastal loodud Eesti alakomisjonil oli see kolmas kord osaleda UNESCO peakonverentsil.

Eesti jaoks oli see kolmas kord, kui peakonverentsil osaleti. Kas midagi on vahepeal muutunud?

Esmakordselt, 1993. aastal osaledes oli konverents küll raskesti haaratav. Mida aeg edasi, seda selgemalt joonistub välja muster, milleks ning kellele konverentsi peetakse.

Formalism on võrreldes 1993. aastaga vähenenud. Konverents on ka ajaliselt haaratavam - varasema viie nädala asemel saadakse hakkama kolmega. UNESCO-l on praegu 186 liikmesriiki ning kõik nad on peakonverentsil esindatud.

Seekordsel konverentsil sai Eesti vist ka ühe võidu - oma hääleõiguse taastumise või kinnistumise näol?

Kõigil kolmel peakonverentsil on Eesti oma hääleõiguse säilimise pärast olnud pisut raskes olukorras. See on tingitud Eesti võlast UNESCO ees. Eelmisel peakonverentsil rippus meie hääleõigus päris juuksekarva otsas. Võlgnikriike on ikka karistatud hääleõiguse äravõtmisega.

Eesti võlg tekkis NSV Liidu omaaegse võla ning liikmemaksu jagamisest kõikide liiduvabariikide vahel. Seejuures ei arvestatud Eesti väiksust ning meie osalusmaks arvestati üleloomulikult suurena. Sellest on ka võlg kasvanud.

Nüüd on UNESCO juhtkonnaga saavutatud liikmemaksu suuruse osas kokkulepe ning Eesti riik on esitanud maksegraafiku võla tasumise kohta kuue aasta jooksul. Seega ei peaks Eestilt hääleõiguse äravõtmise küsimus enam tõstatuma.

Millest peakonverentsil räägiti?

UNESCO on ennekõike üleilmne foorum - ideede laboratoorium, kelle ülesandeks on luua ennekõike eeldusi ning kujundada hoiakuid. Kõneldakse tulevikuteemadel - globaalsest eetikast, säästlikust arengust ja välistamise vältimisest.

Paradoksaalne on, et see, millest räägitakse, on tihtipeale karjuvas vastuolus viisiga, kuidas seda tehakse. Silme ette kerkib pilt valitud seltskonnale korraldatud luksuslikust õhtusöögist, millel kõneldakse näljahäda likvideerimisest. Ka säästlikust eluviisist arusaamiseks tundub UNESCO-ametnikel veel arenguruumi jätkuvat.

Kas sellest pisut skeptilisest hoiakust võib aru saada, et UNESCO tegevusel, eriti suure peakonverentsi korraldamisel, üldse mõtet ei ole?

Kindlasti mitte. UNESCO põhimõtted on mulle väga lähedased, olen kriitiline vaid nende tegutsemismeetodite suhtes.

Peakonverents on siiski ainus kultuurivaldkonna suurfoorum, kus 186 riigi esindajad kokku saavad.

Teatud populistlikkust võib sellisel suurüritusel täheldada, ent see on vist inimkonnale üldomane. Nii nagu iga maa parlamentides ei räägita keskmisest tänavajutust targemat juttu, ei tehta seda ka sellistel ülisuurtel rahvusvahelistel kogunemistel.

Mida see kokkusaamine Eestile andis?

Kuna me ei mänginud millegi peale, s. t. ei osalenud valimistel, ei olnud meil miskit võita ega kaotada. Oluline, et meiega arvestatakse ja et me saame osaleda mitmetes programmides.

Mis sinu enda jaoks oli konverentsil kõige huvitavam?

Inimestega kohtumised. Kahe inimese vaheline kõne on alati sisukam kui suurtes saalides räägitu. Oluline on üha uuesti kinnituv veendumus, et arukad lahendused ei tule mitte ainult sealt, kust me neid oodata oskame. Paljude väikeste ning vähetuntud riikide esindajad kõnelevad märksa selgemalt ja sisukamalt, kui end juba tõestanud suurriikide esindajad.

Huvitavad on kohtumised teiste kultuuride esindajatega - ja üha korduv arusaam, et maailm on üks.

Mis paistab UNESCO peamaja saaliakendest, mida igavamate istungite ajal vaadelda?

Saalidest ei paista midagi, sest seal aknaid ei ole. Kui liikuda peamaja kõrgematele korrustele, võib näha Sacre-Coeuri kiriku torne.

Doris Kareva: kultuuri suurfoorumil koged taas ja taas, et maailm on üks. Autori foto

UNESCO peakonverentsi raames kohtusid välisminister Toomas Hendrik Ilves ja Doris Kareva 27. oktoobril Pariisis UNESCO peadirektori Federico Mayoriga. NINA LEVINTHALI foto

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis