ELAVAD VÄLJA: “Teeme, naerame omaette ja pärast on tervendav tunne. Oleme saanud ennast välja elada, aga me ei ela sellist elu,” kinnitavad Dan Põldroos (paremal) ja Jan Uuspõld. (Andres Treial)

Aiku ja Petsi kõnepruuk, käitumine ja ninad on leidnud tohutult järgijaid. Dan Põldroos ja Jan Uuspõld ei pea oma tegelaskujusid lollideks, vaid normaalseteks mõtlevateks meesteks.

Sügisel Kanal 2 saates “Wremja” ekraanile ilmunud Aiku ja Pets on vallutanud rahva südame. Autolammutuskojas töötavad rullnokad sõidavad autodega, mida nad peavad päris roogitavateks räimedeks, libistavad igal võimalikul ajal õlut ega pelga vanainimestel kotte käest joosta. Normaalne...

Tohutult fänne

Aiku ja Petsi jututeemad on pandavad eided, kuhu minna pidu panema ja kuidas rohkem pappi kokku ajada. Mõlemad on armunud mobiiltelefoni, mida on uhke peos hoida. Nokkmütsid peas, kihutavad nad tümpsu saatel mööda Eestit ringi.

Dan Põldroos ja Jan Uuspõld ei pea oma tegelaskujusid lollideks, vaid normaalseteks meesteks, kes mõtlevad. “Need vennad üritavad mõelda, aga nad ei tea, mis asi see mõtlemine on,” pakub Põldroos.

Poole aastaga pole tema sõnul Aiku ega Pets arenenud. “Areng puudub. Või on nad lihtsalt stabiilsed,” oletab ta.

Seletamatu kangelaste edu paneb näitlejaid imestama. “Linnas on võimatu liikuda, ilma et kuuleks: normaaaaalne, sae pekki, näri muru,” tunnistab Põldroos. “”Wremjast” on saanud mingi kultussari - alates rullnokkadest ja lõpetades ärimeestega,” lisab Jan Uuspõld.

Tegelikult on see elu ise

Aiku ja Petsi fännid ei pelga oma nina teibiga üles tõmmata, Internetis on neil oma kodulehekülg.

Jan Uuspõllule on tänaval ligi astutud ja öeldud: normaalne, normaalne, pange edasi! “Mõni tuleb lausa pakkuma, kas seda väljendit oleme ikka kuulnud. Aga enamikku me kahjuks saatesse panna ei saa,” kirjeldab Uuspõld olukorda.

Jan Uuspõllu sõnul sündisid rullnokad juhuslikult. Kuidas täpselt, pole tegijatel enam meeleski. “Üks pakub mõtte, teised täiendavad. Lõpuks tekkisidki need monstrumid... Aga tegelikult, see on ju elu ise,” võtab Dan Põldroos jutu kokku.

Kõiki nalju proovitakse kõigepealt võtterühma peal - kui naerma hakkavad, jõuab asi ekraanile. Inspiratsiooni pakub peamiselt elu, tänavatel kuuldu-nähtu.

“Puhas stsenaarium pole kunagi saatesse läinud, käitumine ja suhtumine, see kindlasti,” seletab Uuspõld. Enamik teksti tuleb siiski stsenaristide Andrus Kivirähki ja Mart Juure sulest, milles aga tihti improviseerimise käigus üht-teist muutub ja täieneb.

Dan Põldroosi sõnul liigub meie seas palju Aikusid ja Petse. “Lausa kubiseb,” hüüatab ta. “Kahju muidugi. Meie nooruse ajal vaatasid lapsed “Mõmmit ja aabitsat”. Aga nüüd? Normaaaalne...

Kooliõpetajad tunnevad juba muret, et noorsugu kasvabki seesuguseks, antakse ju halba eeskuju. Televisioon on ikkagi massiteabevahend, mida vaatavad sajad tuhanded inimesed.

Rullnokkadest on saanud kultustegelased,” kinnitab Dan Põldroos ja lisab, et tema kõnepruuki seesugused väljendid ei kuulu ja ta ei soovita kellelgi pekki saagida. Jan Uuspõld seevastu tunnistab, et kui olukord nõuab, siis miks mitte: “Omavahel räägime aga ikka inimlikus keeles.”

Ei meeldi, aga vaatab

“”Wremja” vaatajate protsent on Eesti kohta tavatult suur. Isegi need vaatavad, kellele ei meeldi. Muidu nad ei oskaks ju öelda, et ei meeldi. Ilmelik, et vaadatakse seda, mis ei meeldi. Meie küll ei vaataks,” naeravad Põldroos ja Uuspõld.

Neid paneb imestama, et seni pole kellegi hammas saate ega selle tegijate peale hakanud ja pole ilmunud ühegi asjatundja kommentaari. “Keegi ei oska öelda, mis saade see üldse niisugune on,” oletab Uuspõld.

“Olen mõelnud, miks keegi midagi ei ütle. Mõni stsenaarium on ju selline, et no tõesti - kas teha või mitte. Oleme teinud, on läbi läinud - vaikus on majas,” imestab Põldroos. “Lühidalt: “Wremja” on nähtus, mida ei saa kirjeldada,” lõpetab Dan Põldroos.

Peetakse selleks, keda mängib

Dan Põldroos tunnistab, et oma tegelaskujude pärast on ta mitu korda pidanud kibedust tundma, sest inimesed samastavad teda tegelaskujudega. “Mitte et mul oleks mure, aga kui isegi kolleegid hakkavad samas stiilis suhtlema, on paha tunne. Mu ema võitleb nii häbi- kui ka uhkustundega, kui poega televiisoris näeb. Tema vaatab ikka Nikita Mihhalkovi, Vene telekanaleid, ega saa arugi, mille üle me ilgume. Mulle tundub, et ta mõtleb, et ma olengi selline. Rull või Haista või Uno Nisu. Neid asju ta häbeneb, sest ta suhtleb inimestega.”

Idee

“Sae pekki ja söö saia mõeldi välja ühiselt. Mälu leiba leidis Uuspõld Internetist. “Üks vaataja soovitas, äkki proovite,” meenutab Uuspõld. Enamik kilde sünnib aga spontaanselt või on stsenaristide kirjutanud.

Suurema osa ainest pakub elu

Ühe “Wremja” käsikirja autori, Andrus Kivirähki sõnul pole normaaalne, sae pekki, näri muru jt. väljamõeldis. Aiku ja Petsi hingesugulasi kohtavat ta kõige sagedamini bussipeatustes mitte midagi tegemas.

Kivirähki sõnul sündisid Pets ja Aiku kollektiivse loomingu käigus. “Ivar Viglal oli idee, et võiks midagi sellist olla. Näitlejad näitasid umbes ette, millised need tegelased võiksid välja näha. Mina ja Mart Juur kirjutasime teksti, mida ja millest nad võiksid rääkida,” seletab Kivirähk.

Suurema osa ainest pakub elu ise. “Käid silmad lahti ja näed selliseid liinitaksos või trollis juttu ajamas. Ja eks Jan ja Dan lisavad ka midagi, ka nemad jälgivad elu,” selgitab Kivirähk.

Ta toonitas, et kõige populaarsemad väljendid, mis võimendunult laiali on läinud, pole ükski väljamõeldis - keegi on neid varem pruukinud.

Rullnokkade prototüüpe saab Kivirähki sõnul näha aga kõige sagedamini maale sõites. “Iga bussipeatuse läheduses vedeleb noorukeid, kes istuvad autos, mögisevad seal päev otsa niisama mitte midagi tegemata. Ja Pühajärve rannapeol oli iga teine rullnokk.”

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Denes Kattago
Telefon 51993733
Denes.Kattago@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis