ON MUL OMA KODU? “Kas ma olen ikka teie laps?” vaatab kirju minevikuga tüdruk issile-emmele otsa. (Fotolavastus)

“Kord aastas - emadepäeval - lõikas nagu noaga läbi südame,” ütleb Diana, kes teab, et ei saa kunagi lapsi. “Kas ma olen ikka teie laps?” vaatab suurte silmadega kolmeaastane tüdruk nüüd talle otsa ja kallistab kõvasti.

Otsust võõras laps lastekodust omaks tunnistada polnud Diana sõnul sugugi kerge teha. Tema sünnitusvalu oli psühholoogilist laadi..”

“Olen alati last tahtnud.”

Diana ja Toomas on kolm aastat abielus olnud. Õnnelikud.

Kuid: “Me tahtsime last. Praegu on suhteliselt paljudel paaridel eelmistest kooseludest lapsed. Meil Dianaga polnud varem, polnud ka nüüd. Tegelikult on paljudel inimestel sama mure,” ütleb Toomas.

Pärast uurivat operatsiooni tänavu jaanuaris jäi Dianale imepisike lootus ise sünnitada. Tohtrid soovitasid siiski end kohe ka adopteerimisjärjekorda panna.

“Hästi valus oli selle teadmisega leppida,” tunnistab Diana. Mehele oli see tema arvates topeltšokk. “Tänu minu tahtmisele hakkaski ju tema ka hirmsasti last tahtma. Ja siis tuli äkki löök - et oma võib-olla ei tule kunagi.”

“Imesid ei juhtu.”

Dianat kasvatas ema üksi. Õdesid-vendi tal polnud. Juba plikana unistas ta ideaalperekonnast, kuhu kuuluvad ema, isa ja mitu last.

“See mõte, et ühe lapse võiks võtta lastekodust, on mul kogu aeg olnud. Aga kui ühel hetkel selgub, et see on ainuvõimalus... Et oma lapsi võib-olla ei tulegi, pole lapsendamisega sugugi nii lihtne,” teab 30aastane naine praegu.

Augustis tegi ta läbi kunstviljastamise katse. Mitu kuud eelnevat rohtudevõtmist, süste kindlatel kellaaegadel. Närvipinge. Ootusärevus. Rohkem kui kakskümmend tuhat krooni kulu. Esimesel korral tuli eitav vastus.

“Kuid vaimselt ei suudaks ma seda järjest ja järjest läbi teha,” põhjendab Diana otsust võõra lapse kasuks. Ta lisab, et ei tahtnud imet ootama jääda. “Võib-olla loodan kümme aastat, ja seda ei juhtu ikka.”

Tuttavad hoiatasid: “Mõelge ikka! Võõras laps, võõrad geenid. Kas ikka tasub riskida?! Pärast kahetsete.”

Kuid Diana ja Toomas ei andnud alla. “Oma last ootad ju ka üheksa kuud ja kunagi ei tea, mis välja tuleb. Ema oli mul algul väga vastu. Isa soovitas kohe, enne kunstlikku viljastamist, hoopis lastekodust laps võtta,” räägib Toomas.

Diana kirjeldab, kuidas ämm juba pärast Gettu foto nägemist heldis.

Suures linnas on lapsendamine kergem

Suures linnas on Toomase sõnul see pluss, et jäädakse anonüümseks. “Kuigi lapsendamine on sügavalt isiklik, tundub see kõrvalseisjatele teisiti - mõtle, pole oma... Miks? Huvitav...” See tuli välja juba esimestel vestlustel ametnikega. “On küllalt keeruline, kui sul tuleb täiesti võõra inimese ees oma elu pahupidi pöörata. Kui selgus, et olen teist korda abielus, tundsin, kuidas sein tuli vastu. Edasine jutt käis siis põhiliselt ainult mu lahutuse ümber,” meenutab Diana rasket vestlust.

“Imelik, et kui inimesed elavad niisama koos ja vahetavad alailma elukaaslaseid, ei kortsuta keegi kulmu. Ja kui naine ise sünnitab, ei küsi keegi, kas sul raha on. Kus sa elad? On sul ruumi ja mänguasju? Kui tahad aga lapsendada, peab sul kodu ja pere ideaalne mudel valmis olema!” on ta imestunud.

Diana ja Toomas märkisid avalduses lapse vanuseks kuni viis aastat. Nad arvasid, et pole tähtis, on laps tüdruk või poiss.

Napilt kolme nädala pärast helistati, et ühes lastekodus on kolmeaastane tüdruk.

“Olin nii tohutult rõõmus. Samas võttis tummaks. Nii ruttu? Miks just meid valiti? Kaust on ju avaldustest paks.” Ärevusetunnet, mis neid esimest korda lastekodusse sõites valdas, ei oska Diana sõnadesse panna.

“Nende laps” oli kõige pisem. Pontsakas, elavaloomuline ja suurte-suurte silmadega.

“Üks teine tüdruk silitas mu juukseid. Kartsin kogu aeg, et äkki ta küsib: kas sa ei taha mu emaks hakata?” Lapsevalimine tundus just laste suhtes Dianale julmana.

“Oma” suhtes nad ei kahelnud hetkegi. Mõne päeva pärast võeti Gettu nädalaks enda juurde. Esialgu külla.

“Oi, see oli ikka kole!” tuletab Diana meelde päeva, mil tüdruk tagasi lastekodusse tuli viia. Autos hoidis Gettu terve tee tal käest kinni, oli vapper kuni viimase hetkeni. “Siis ei pidanud mina enam vastu. Lõpuks töinasime seal kõik. Tundus nii õudne ta sinna jätta. Ja kodu oli jube tühi,” meenutab Diana. Viie päeva pärast võisid nad tüdruku enda juurde harjuma tuua. Seni lohutas mees oma kaasat nagu väikest last: täna on esmaspäev, homme on teisipäev... Siis ongi juba reede. Siis läheme.

Möödunud pühapäeval sai kaks nädalat, kui Gettu on nende juures olnud.

Vahetasid isegi elukohta

“Enne oli meil üürikorter. See on oma. Ainult siin olemegi jõudnud tapeedi ära vahetada “ näitab Diana helesinise lastetapeediga toakest elu- ja magamistoa vahel.

Esikukapil lebavad nüüd suure kindapaari kõrval ka tillukesed roosad sõrmikud.

“Kui aega on, siis ta pusib ikka ise. Lollitab, lükkab kõhu punni, et näe, püksid ei mahugi kinni,” kirjeldab Toomas tütre ulakusi. Novembris käis ta esimest korda lasteaias isadepäeva tähistamas.

“Issi” sai tüdrukule kiiremini selgeks kui “emme”.

“Äkki seepärast, et tal pole isa kunagi olnud. Ema ta mäletab,” oletab Diana. Tal on selgelt meeles, kuidas Gettu enne magamaminekut äkki avastas - “issile ju ka vaja head ööd soovida.”

Hommikuti poeb Gettu oma vanematele kaissu. Kallistama.

Mõnikord palub kirju minevikuga tüdrukuke enne uinumist - “tee mulle sõrmega vastu põske.” Diana näitab, kuidas tal on kombeks lapse põske silitada - ühe sõrmega, nii ei väsi terve käsi pikast paitamisest ära.

“Tal tulevad aeg-ajalt ootamatud küsimused. Ükspäev ta küsis: kas ma olen ikka teie laps?” aimab Diana tüdruku õrna häält järele.

Diana ja Toomase sõnul on Gettu mõtted siiski veel segi. Et tal on nüüd päris issi ja emme. Vanaemad ja vanaisa. Et teda ei jäeta enam kunagi maha. Mahajätmine on tüdrukule hästi õrn teema. “Nutt tuleb tal üldse jube ruttu. Ühel hetkel naerab, siis näeb telekas midagi kurba ja juba pisarad voolavad. Eriti kahju on tal loomadest,” on mees tähele pannud.

Vanemate tähelepanu võitmiseks on aga tirtsul omad nipid. Eriti enne magamaminekut.

“Kavalust on ta täis. Nokib nina. Siis on tal karv kuskil keele peal. Otsin, ei ole. Vaja seda, teist ja kolmandat. Ei tea ju öelda ka, et ära lollita. Äkki on tal tõesti mure,” on vaimustatud lapsevanemad oma emotsionaalse pisitütrekese kavaldamistega ajapikku ära harjunud.

Laps valis endale uue nime

“Küsisin, millist nime sa endale tahaksid. Ta ise ei osanud öelda, pakkusime talle suvalisi variante, mis me Toomasega valisime. Siis ta ütleski - olen Gettu,” räägib Diana.

Eesnime muudetakse eelkõige lapse enda huvides. Kuid kunagi tuleb talle siiski öelda, et Diana ja Toomas pole tema pärisvanemad.

“Ei kujuta seda muidugi ette... Ilmselt siis, kui ta esitab tüüpilise küsimuse - kust lapsed tulevad. Pildiraamatus on näha, et beebid kasvavad kõhus. Nii seletamegi: meie oleme sinu emme ja issi. Aga sa ei ole minu kõhus kasvanud. Valetama me talle ei hakka,“ on Diana kindel.

Praegu pole lapsendamise protseduur veel päris läbi. “Paberimajandus on küll alles pooleli, aga see polegi esmatähtis. Tähtis on see, et saime ta lastekodust ära. Oma koju,” ütleb Toomas.

Kõik nimed tekstis on muudetud.

Lapsendamine tähendab vastutust

Täna elab Eesti peredes rohkem kui kolm ja pool tuhat kuni 18aastast lapsendatud last.

Sotsiaalministeeriumi ametnik Signe Riisalo usub, et potentsiaalsed lapsendajad ei pelga riski ja teavad üsna täpselt oma võimalusi. “Kui jätta kõrvale armastus ja vanematunne, on lapse kasvatamine eelkõige vastutus,” arvab Riisalo.

Aasta-aastalt lapsendatakse Eestis siiski üha vähem. Sellele on tekkinud alternatiivseid võimalusi: perekonnas hooldamine, tugipered. Kui 1994. aastal lapsendati 358 last, siis 1999. aastal kõigest 168.

“Lapsendamise otsustab kohus. Otsust pole võimalik hiljem tühistada, sest laps saab kõigis oma õigustes võrdseks lihase lapsega. Otsus on seetõttu vastutusrikas ja nõuab põhjalikku kaalumist,” selgitab Riisalo. “Lapsendamiseks tuleb minna kõigepealt elukohajärgse maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna lastekaitsetöötaja jutule.

Nõutakse tõendeid, mis kirjeldavad lapsendaja tervislikku seisundit, sealhulgas ka psüühilist tervist. Vaja on ka tõendit sissetulekute kohta - lastekaitsetöötaja tahab teada, kas tulevased vanemad suudavad lapsele võimaldada vajalikke elutingimusi. Sellestki ei piisa. Vaja on tõendit, et lapsendada sooviv inimene ei kanna karistust õiguserikkumise eest, passi ja abielutunnistuste koopiaid,” loetleb Riisalo vajalikke dokumente.

Lastekaitsetöötaja käib ka kodus vestlemas. Perekonna kohta koostatakse raport, milles hinnatakse paari vanemlikke võimalusi. Lapsendamise peamine eesmärk on ju lapsele perekonna ja kodu võimaldamine. Igal üksikjuhul lapse parimatest huvidest lähtuvalt.

Lapsendamisjärjekord on maakonniti erinev. Keskmiselt tuleb oodata kuuest kuust kuni poolteise aastani. Ooteaja pikkust mõjutab suuresti perekonna oma soov lapse vanuse, tervisliku seisundi ja muu suhtes. Vastsündinu lapsendamine on kõige aeganõudvam.

Eesti lastekodudes on umbes 1500 vanemliku hoolitsuseta last, kuid mitte kõik pole lapsendamiseks vabad. Lapsed on erinevad, nende tervislik seisund on äärmiselt erinev ja seetõttu on täpset arvu võimatu öelda. Selle määrab lapsesoovijate valmisolek, millise lapse on nad nõus võtma.

Kuni kolmeaastasi terveid lapsi, keda oleks võimalik lapsendada, lastekodudes peaaegu ei ole. Nad lapsendatakse kiiresti. Suuremaid lapsi on vanemate ootel alati.

Kuna Eesti peredesse pole vanemaid lapsi enamasti tahetud elama võtta, võidakse nad ka välismaale lapsendada. Heaoluriikides ei võeta lapsevanemalt õigusi ära nagu Eestis. Lapsed eraldatakse küll perekonnast, kuid suhted vanematega säilivad.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis