NAGU ALLVEELAEVAS: Osa Patarei vangla toiduluuke on merelaevandusest laenuks võetud, endised allveelaevade omad. ()

“Julgete ikka tulla? Kas elukindlustus on tehtud?” uurib Tallinna Keskvangla asedirektor Uno Ilm, enne kui külalised lagunevate vanglamüüride vahele ekskursioonile viib.

1830. aastal rajatud mereväekindlus kohandati vanglaks 1919. aastal. Praegu kannab või ootab seal karistust üle tuhande mehe. 28 neist on nuheldud eluaegse vangipõlvega.

Raske Eesti-aegne raudvärav kolksatab selja taga kinni.

Allveelaevadelt laenatud varustus

Raadiosaatjate ning suurte võtmekimpudega varustatud valvepersonal suhtleb, kes vähem, kes rohkem, riigikeeles. Kõrvus kenakese valvurineiu õpetussõnad - “vaadake, et ei koperda, siin on kukutud küll,”- lähen rõske keldrilõhnalise maja sisemusse.

Kitsas võlvlagedega koridoris köidavad tähelepanu piiluavadega metalluksed. Mõned on eriti jõhkra moega - kõiksugu riive, lukke ja klappe näib neil olevat rohkem kui ülejäänutel.

“Kümmekond aastat tagasi laenati need tegelikult allveelaevadele mõeldud uksed merelaevandusest. Raha polnud. Ja kuna raha ei anta meile ka praegu, siis seisavad samad mürakad siin tänaseni,” teab Uno Ilm.

Elanike kodurahu huvides tuleks vahekäikudes kikivarvul hiilida. Täissamm kinnitamata põrandaplaatidele tekitab hirmsa kolksatuse. All lookleb aegunud veevärk. Külmaga tuleb üle päeva lõhkenud torujuppe keevitada, siis ei saa ju kogu põrandat üles võtta, põhjendab asedirektor Ilm jalgealuse lahtisust.

Hoovi teisel poolel askeldab tümpsuva diskomuusika saatel kamp töölisi. “Majandussalgast. Hiljem võib juttu rääkida,” tutvustab Ilm uhkete tätoveeringutega mehi.

Ülerahvastatud türm

Nigelate tingimuste tõttu ei või taolist liikumisvabadust kõigile kinnipeetavaile lubada. Arestikambrid on üle rahvastatud. Enamik vange ei saa kitsikuse tõttu oma osakonna piireski jalutada. Ometigi seisab üks majatiib päris tühjana. Juba kümne aasta eest kasutamiskõlbmatuks muutunud ruumide remondiks polevat riigil raha.

“Siit edasi ei saa, sest ma ei garanteeri teie julgeolekut,” teatab Ilm peale mõningast ukerdamist saali kaugemas osas. Mitte et vangid kuidagi ohtlikud oleksid. Aga möödunud aastal, kui teise korruse põrand alumisele peale langes, jäänud seal üks inimene varingusse.

Keskvangla haigla on samuti pilgeni tulvil. Seal ravitakse kurikaelu kogu Eestist.

Suurimat peavalu põhjustab sealsetele tohtritele hepatiit. Tuberkuloos, narkomaania, 200 aidsihaiget, loetakse meile vanglas enim levivad ihuhädad ette.

Ravila ise on ehmatavalt viletsas seisukorras. Milline loodusseadus selle pragunevat lage koos hoiab, on isegi asedirektorile teadmata.

“Et mis siis saab, kui alla langeb? Isegi kardame...” ütleb Uno Ilm. “Neis tingimustes ei tohiks üldse olla! Aga eks vireleme lõpuni. Tartusse ehitatav moodne vangimaja peaks järgmise aasta lõpuks valmis saama.”

Vangla pole mõistagi viietärnihotell. Kuid muinsuskaitse all olev hoonetekompleks vääriks siiski paremat kohtlemist.

Haigla kogu Eestile

Tuberkuloosipalateisse külalist ei lubata. Sinna, kus kolm psüühilise veaga inimest, küll..

Mitte hullud, lihtsalt veidi häiritud närvikavaga, öeldakse.

41aastane Rein on oma elust poole kinni istunud. Viimati anti talle aasta ja üks kuu. “Loen päevi, väike suts ongi veel jäänud,” naeratab Rein ja paneb värske seltskonnaajakirja kõrvale.

“No öelge, kes mind väljas tööle võtab?” küsib mees siiralt. Reinul on umbes viis esihammast puudu. Südames ta teab, et varem või hiljem satub ta siia tagasi.

SL Õhtulehe imestamise peale - et kas samas haiglas ka opereeritakse - ajab kirug silmad pärani. “Kuidas siis muidu? Oleme ju Eestis ainus vanglahospidal. Näiteks kaklustes haavata saanud kriminaalid tuuakse siia. Valutav pimesool, alla neelatud nael või okastraadijupp - kõik võtame ise välja,” pakatab tõmmu meesdoktor optimismist.

Kitsavõitu valget kitlit kandva sanitari jõulisi käsivarsi kaunistavad tätoveeringud.

“Majandussalgast,” noogutab tohter.

Majandussalka pääseb sadakond parimatest parimat. Igal on kindel amet: elektrik, kingsepp, juuksur, koristaja, ehitaja, raamatukoguhoidja, katlakütja, köögitöölised jne.

Teised kinnipeetavad on töötud. Mis siis, et uus vanglate seadus kohustab kõigile nende soovi korral tagama tööhõive.

“Ma ei tea, miks võetakse vastu seadusi, kui algusest saati on teada, et neid järgida pole võimalik,” ei mõista Ilm kõrgeid ametnikke. Ta kinnitab siiski, et enamik praegu maksumaksja arvel elavaid vange teeksid aasta(kümne)te pikkuse sundlogelemise asemel tööd. “Paljudel on ju võladki kaelas,” teab üle 20 aasta vanglatesüsteemis töötanud Uno Ilm kõnelda.

Süüagi tuleb keskvanglas teha tingimustes, mida nähes välismaine eurovaatleja krambid saaks.

“Täna on kalasupp, kartulid sardelliga ning kissell,” raporteerib lahke kokatädi. Ühe kinnipeetava söögirahaks on arvestatud 14 krooni päevas.

Maria Savisaar valvab und

Majandussalklaste eluruumid on vangla korralikemaid. Potililled, pitskardinakesed - kuidas teisiti. Raadiod ning paar telerit on kinnipeetavate isiklikud, külmikud on saadud humanitaarabi korras.

Lisaks endi maalitud piltidele on koledatele kiviseintele kleebitud hulgaliselt kaunite naisolevuste pilte: plakateid, väljalõikeid, fotosid... Ühe voodi peatsis valvab kinnipeetava und Edgar Savisaare tütre Maria malbe kujutis. “Poisid on oma elamise kenamaks teinud,” tähendab Uno Ilm. “Ka söögisaali valgustavad nikerdustega laternad on kohalik toodang.”

Võrreldes teiste osakondadega, tundub siinne olustik päris normaalne. Nimesiltidega varustatud majandussalklased on sõbralikud - puhuvad juttu ja poseerivad fotograafile, vaid mõni üksik peidab end nurga taha.

Poole miljoni eest katust

Lõpuks viib Uno Ilm külalise katusele. Tuleb pugeda läbi pööningu, mille lage toestavad kaks puuteivast. Et vihmavesi allkorrusele ei jõuaks, on sinna taritud mahukad veevannid.

Katusel ongi midagi uut. Seal tehakse kibekiiresti remonti ja osa pehkinud laetaladest on juba asendatud.

“500 000 krooni eest, mis meile anti, saab umbes pool katust ära parandada,” teatab Ilm.

Muud uut keskvanglas pole. Tõsi, kui minema asutame, on ukselävele tekkinud spordikottide rivi. Kahe kinnise vanglabussiga tuuakse uusi mehi. Kui ka hoovivärava lukk meie järel kinni klõpsatab, longivad poisid ametnike valvsa silma all vangimajja.

Töötajad põgenevad keskvanglast

Madala tasu ja kehvade töötingimuste tõttu on Tallinna Keskvangla 495 töötajast 84 esitanud lahkumisavalduse.

TKV eelarve - 23 294 600 krooni - on võrreldes eelmiste aastatega väiksem just personali palgaraha arvelt. Kogemusteta vanglatöötajate kuupalk langes nüüd 3000 kroonile. Miinus muidugi maksud.

“Päevast päeva kaabakatega koos olemine tekitab stressi,” ütleb keskvangla direktor Nikolai Kask .

Et pahatahtlikud kinnipeetavad personali ähvardavad, on seitse aastat TKV direktorina töötanud mehe sõnul üpris tavaline. “Eks pahandusi on juhtunud ka. Aga õnneks suhteliselt harva,” tunnistab Kask.

Enamasti röövitakse kortereid või murtakse vanglatöötaja autosse sisse.

Nikolai Kask arvab, et kuigi 2002. aasta lõpuks valmiv Tartu vangimaja on ette nähtud 500 kinnipeetavale, mahutatakse sinna ikkagi ligi 1000 vangi.

“Paljukardetud vabanemislainet ei tule,” oletab ta.

Kuid Patarei vangla ei saa ju ka igavesti kesta.

“Seda teab vaid jumal taevas,” ei oska Nikolai Kask kommenteerida.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis