Rootsi eestlased võtsid kummipaadipõgenikke André Hildebrandti, Raivo Roosnat, Harry Gelsteini ja Aleks Lepajõed vastu kui kangelasi. Neile anti süüa, osteti selga uued riided ja anti taskuraha. Rootsi televisioon ja ajalehed kirjutasid poistest kui sangaritest.

Rootsi Eesti Päevalehe peatoimetaja Ülo Ignats meenutab, et kohtus paadipõgenikega mitmel korral. “Täiesti ei välistanud, et kummipaadiga põgenemine võis olla müüt, kuid kaldusin uskuma, et põgenemine ikka tõepoolest aset leidis,” meenutab Ignats.

Ignats ei osanud kahtlustada, et poiste minevik tume oli. “André vanaisa Aleksander Hildebrandt oli Rootsis tuntud kui soliidne ja tore mees. Tundus, et ka poisid on samasugused,” ütles Ignats. Tema sõnul andsid noormehed intervjuusid nii Eesti Päevalehele kui ka rootsikeelsetele lehtedele hea meelega. Poiste intervjuudest selgus, et põgeneti peamiselt seepärast, et pääseda Afganistani saatmisest.

Sensatsioonilise põgenemise vastu tundis suurt huvi isegi Saksamaa, kui telejaam ZDF saatis Nõukogude olude eksperdi Stockholmi tegema poistest seitsmeminutilist telesaadet. Saates rääkisid Hildebrandt ja Gelstein, et on suured kinoskäijad, kuid lääne filmirepertuaari pole neil õnnestunud näha. Isegi kuulus James Bond olevat nägemata. Gelstein rääkis, et jookseb igal hommikul 8 kilomeetrit ja kella üheksast kuni kella kaheni on igapäevane Rootsi keele kursus. “Unistus on motokross ka siin Rootsis,” räägib Gelstein.

Põgenemisest räägib Hildebrandt, et juhul kui Nõukogude piirivalve oleks nad tabanud, kavatsesid nad tüürida kähku ühe väikese saare suunas, kus olid kalameeste võrgud ja teeselda siis kalamehi või võrkude näppamist.

Trummid põrisesid, pasunad puhusid

Poisid astusid üles avalikel koosolekutel ja rääkisid raskest elust Eestis. Lepajõe näiteks esines Rahvusnõukogu üldkogu aastakoosolekul Eesti Majas ettekandega “Mida mõtlevad noored kodumaal”.

“Ambitsioossed deklaratsioonid, pretensioonikas enesereklaam, universaalse haardega informeeritus mis tahes Eesti eluolu puudutavais küsimustes - kõik see iseloomustas mitme kuu vältel Aleks Lepajõe ja Raivo Roosna esinemisi. Sealseile Eesti emigrantlikele liidreile olid nad trumpäss. Ikkagi sealt tulnud, ise näinud, ise kuulnud. Emigratsiooniladviku trummid põrisesid, pasunad puhusid, pillerkaar käis üle pea,” kirjutas varjunime Hando Parikas all väliseestlastele mõeldud Nõukogude propagandalehes Kodumaa paadipõgenike kuulsusest Rootsis.

Väliseestlased nii Stockholmis kui ka Torontos kuulutasid Lepajõe-Roosna vabadusvõitluse vapilindudeks.

Samal ajal on KGB üle kuulanud umbes 30 põgenike sugulast ja vanemad. “See ei olnud ülekuulamine, pigem vestlus,” väidab tolleaegne KGB-lane Valeri Konovalov. Tema pidi välja selgitama, miks poisid põgenesid, kus nad võivad olla ja kelle juures.

KGB korraldas sugulaste ja tuttavate juures läbiotsimisi ja jälgis telefonikõnesid. “See oli jube elamus,” et taha Lepajõe eksabikaasa Kaire seda aega meenutada.

Roosna tühjendab Stockholmis kauplusi

“Kui hakkasin Lepajõega süvaintervjuud tegema, siis libises ta mõnest aastast oma eluloos liiga kiiresti üle,” tekkis Ignatsil poisi mineviku suhtes kahtlusi. “Teadsin, et midagi võis nendel aastatel juhtuda, kuid mis, ei osanud arvata.”

Ignatsi kahtlus osutus tõeks. Lepajõele mõisteti 1978. ja 1982. aastal kaks aastat vabadusekaotust valuutaga spekuleerimise eest, kuid nooruse tõttu lükati karistuse kandmine tulevikku. Sama masti mees oli ka Roosna, kes enne paadipõgenemist istus varguse eest trellide taga. Roosna ei loobunud oma harrastusest ka Rootsis - seitse kuud pärast paadipõgenemist tabati ta Stockholmis Stockmanni kaubamajas nahktagi varguselt. Mehel õnnestus politsei käest plehku pista.

Politsei sai teada, et Roosna elab väliseestlase Peeter Pihelgase juures. “Koputati uksele ja kui ukse avasin, vaatas mulle otsa kaks politseinikku. Küsisid, kas sellenimeline mees elab siin,” meenutab 13. septembril 1981. aastal Eestist turistina Soome sõitnud ja ära karanud Pihelgas. “Järgmiseks näitasid politseinikud läbiotsimisorderit. Roosnal oli oma tuba, mina sinna oma jalga ei tõstnud, juhatasin politseinikud sinna. Läbiotsimisel leidsid nad voodi alt ja kappidest 70 000 Rootsi krooni väärtuses kasukaid, riideid ja olmetehnikat.”

Kaup oli ilmselgelt varastatud, kuid hinnasildid olid juba eemaldatud ja politsei ei suutnud kindlaks teha, millistest kauplustest varastatud kraam pärineb ja see tagastati Roosnale. “Järgmisel päeval viskasin ta välja,” meenutab Pihelgas, kes äsja jalad alla saanud ettevõtjana ei tahtnud mingeid skandaale.

Rootsis tegid poisid koostööd väidetavalt Vene maffiabossi, ärimees Aleksander Balmagesiga. “Poisid varastasid talle asju. Rongidega ja diplomaadipostiga viidi varastatud kraam minema. KGB-le oli ju ka televiisoreid ja kasukaid vaja,” väidab väliseestlane Peeter Pihelgas.

Lepajõe kinnitab, et on Balmagesiga vaid korra elus kokku puutunud, kui vaadati ühiselt televiisorit.

Tunnen ennast siin täiesti kodus

Poistel tekkis väidetavalt rahalaenamise tõttu Balmagesiga tüli. Rootsi ajalehed kirjutavad, kuidas Balmagesi korterit oli tulistatud. “Nägin tänaval Hildebrandti ja küsisin tema käest, kas käisid Balmagesi tulistamas. Hildebrandt oli ülbe hoiakuga, aga ei vihastanud. Ütles lihtsalt naljatades - ei, mitte viimasel ajal,” meenutab Ignats.

Balmages suri seitse aastat tagasi Moskvas insulti. Pihelgase väitel mees aga tegelikult tapeti.

“Kõik lootused on täitunud, mis on seotud läänega. Ma pole lääne suhtes endale loonud mingisuguseid illusioone. Tunnen ennast siin täiesti kodus. Õpin rootsi keelt, vahepeal võtsin osa Alviki korvpallimeeskonna treeningust. Käisin sugulaste juures Šveitsis. Mul on neli põhilist huviala järgmises järjekorras: sport, filmikunst, majandus ja poliitika. Kevadel tahan korralikult korvpalli treenima hakata. Soovin lähemad aastad spordile pühenduada,” andis Lepajõe intervjuu ajalehele ega räägi sõnakestki kambajõmmide kuritegevusest.

“Mäletan noort ja andekat Lepajõed küll. Ta oli väga lootust-andev korvpallur,” meenutas Kalevi spordihallis 17 aastat hiljem Lepajõe esimene treener Jaanus Levkoi.

Paraku jättis Lepajõe korvpalli tagaplaanile ja läks kevadise trenni asemel koos Roosnaga Soome röövretkele. 1985. aasta mais röövib tiim Lepajõe-Roosna Helsingis kahel päeval järjest Tillanderi kullassepaäri ja Aktsiapanga äärelinna filiaali. Paadipõgenikuid olid relvastatud summutiga püstolkuulipilduja ja parabellumiga.

Kullassepaäri röövimisel Roosna tulistas, õnneks ei saanud keegi pihta. Põgenemisel kukkus poistel maha 3000 Soome marka maksev briljantsõrmus, mille möödakäija politseile viis. Saagiks said poisid 1,7 miljoni Soome marga eest juveele ja 100 000 marka sularaha.

“Enne Soome sõitmist käisid Lepajõe ja Roosna minu juurest BMW rattakummi laenamas,” meenutab Pihelgas. “Poisid olevat öösel oma BMW 740 (auto kuulus Roosnale, kes ostis selle Saksamaalt. Röövimiseks kinnitas ta masinale aga võltsnumbrid) kummi puruks sõitnud. Mul oli sellest kummist kahju ja selle röövimise tõttu see jäigi Soome.”

Pihelgas ei osanud kahtlustada, mis eesmärgi täideviimist tema antud autokumm soosis. “Nad käisid ju Soomes kogu aeg, neil olid seal tüdrukud ja tuttavad. Vabad mehed, teevad mis tahavad,” ütles ta.

Poisid varjasid end Roosna pruudi Piret Kruusimäe juures Helsingi äärelinnas. Kolm päeva pärast röövi sai politsei röövlitele jälile ning 30meheline Karu rühm piiras maja ümber. Kolmanda korruse ühetoalise korteri uks löödi maha ja tuppa visati suitsupomm. Poisid alistusid vastupanuta.

Peidukohast oli politseile teada andnud väidetavalt Kruusimäe, kes hiljem Nõukogude Liidule välja anti. Helsingi politsei pidas tabatud mehi proffideks. Relvad ja 100 000 Soome marka leidis politsei poiste autost, kuid 1,7 miljoni Soome marga eest juveeliärist röövitud ehted ja kalliskivid on tänaseni kadunud.

Kohus saadab röövlid aastateks vangi

Roosna advokaat kirjeldas kohtuprotsessil Lepajõed kui röövi peameest, Roosna polevat röövi planeerimises osalenud. Kohus seda ei uskunud.

Röövimisel kasutatud BMW 740 konfiskeerimine tühistati, sest Roosna advokaat esitas dokumendid, et Roosna oli auto laenanud röövis mitte osalenud isikult.

Lepajõe ja Roosna mõisteti 8 aastaks trellide taha. Kuna poisid olid vabas maailmas trellide taga esimest korda, siis avanes neil poole karistuse äraistumise järel võimalus amnestiat saada.

Vangis hakkas Lepajõe kirjutama pooleluloolist raamatut pealkirja all “Mässaja”. Selle kirjutamiseks andis kirjastusfirma Kirjayhtymä Lepajõele kirjutusmasina.

Praeguse Soome Tallinna saatkonna pressiatašee Eva Lille sõnul soovis tänaseks tegevuse lõpetanud Kirjayhtymä raamatut toimetada ja seda välja anda. Eesti keele oskajana oli Lille kirjastaja ja Lepajõe läbirääkimiste vahendaja. “Lepajõe ei olnud pakkumisest eriti huvitatud,” meenutab ta. Lille sõnul olid tema kohtumised Lepajõega meeldivad. “Ta oli andekas ja luges väga palju. Temaga oli huvitav juttu ajada,” rääkis Lille.

Lille sõnul mõistsid soomlased röövid hukka, kuid ajakirjandus tegi neist kangelased. “Et poisid olid piltilusad noored mehed, siis ajalehed, eriti kollased, kirjutasid röövlitest mitu nädalat kaanelugusid. Nii said neist kangelased, nagu Robin Hoodid - hulljulged poisid, kes olid isegi Nõukogude piirivalvet ninapidi vedanud,” ütles Lille.

Ignatsit vihastas kõige enam see, et enne paadipõgenike kuritegusid olid eestlased nii Soomes kui ka Rootsis heas kirjas. “Siis tulid nemad ja rikkusid eestlaste maine...,” nentis Ignats. “Tulid nagu kangelased, kuid olid pätid.”

Vabadusvõitluse vapilinnud ristiti aasta pärast Eestist põgenemist ümber räpaseks nelikuks...

Kuhu kadusid kuld ja kalliskivid?

Siiani on teadmata, kuhu kadusid Aleks Lepajõe ja Raivo Roosna poolt Tillanderi kullassepaärist varastatud kuldkellad ja ehted kokku 1,7 miljoni Soome marga väärtuses.

Kohtuprotsessi ajal nõudis Roosna advokaat, et politsei kuulaks ära Rootsi kriminaalpolitsei helilindi Lepajõe ülekuulamisest, kus Lepajõe oli väitnud, et pärast röövi pidi ta kohtuma ühe isikuga, kuid kohtumine jäi ära. Kohus otsustas helilinti mitte kuulata. Soome politseikomissar Pertti Lehtonen ütles siis, et poistel oli abiline või isegi röövi korraldaja, kelle kätte varastatud kraam anti ja kes Soomest kiiresti lahkus.“Nad teavad enam kui kõnelevad, sest boss, kes briljantidega kadus, on nähtavasti nii kõva aktsionär, et temaga ei julgeta õiendada, veel vähem tema nime ja tegusid kõne alla võtta,” kirjutas Vaba Eesti Sõna 1985. aasta mais.

Aleks Lepajõe kinnitab praegu, et suure osa kalliskive, briljante ja ehteid pani kõrvale Tillanderi omanik ise, et saada suuremat kindlustussummat. “Neile oli see hea äri, said kõikidest ehetest korraga lahti,” ütleb Lepajõe. Aga millal ütled, kuhu jäi kuld ja kalliskivid? “Iga asi omal ajal,” ei ole Lepajõe veel nõus müsteeriumi lahendama.

Kõik Tillanderi kullassepaäri juhtivtöötajad lahkusid omal soovil töölt mõne kuu jooksul pärast röövi.

Paadipoisid täna

Aleks Lepajõe:

Tillanderi kullassepaäri ja pangaröövi eest kinni istunud Lepajõe vabanes vanglast 1989. aastal. Ta on elanud Saksamaal, Hollandis, USAs. Ajakirjanduse huviorbiiti sattus taas 1998. aastal, kui avas Tallinna vanalinnas restorani. 1999. aasta veebruaris jäi Tallinna lennujaamas vahele võltsitud passiga. Lepajõe on vahendanud toiduainete valmistamiseks kasutatavat kaseiini Ukrainast Hollandisse. Politsei kinnitab, et Lepajõe enam nende huviorbiidis ei ole.

Raivo Roosna:

Tillanderi kullassepaäri ja panga röövimise eest Soomes 1985. aastal 7 aastaks ja 11 kuuks vangi mõistetud ja karistust Rootsi Norrköpingi vanglasse kandma läinud Raivo Roosna põgenes neli aastat hiljem, kui ei naasnud puhkuselt trellide taha. Väliseestlaste teada oli mees põgenenud Inglismaale. Mees vahetas Raivo Roosna nime Daniel Ladioni vastu. Kus mees praegu elab pole teada.

André Hildebrandt:

Elas 1999. aastani Rootsis, kuid oli pinnuks silmas Rootsi politseile. Siis kolis ta Eestisse ja smugeldas Lääne-Euroopast varastatud autosid Eesti kaudu Venemaale. 1999. aasta oktoobri lõpul vahistas Tallinna politsei Hildebrandti, keda süüdistati uimastite omamises ja Lääne-Euroopast varastatud autode müümises. Mees tabati, kui ta läks sõpradega garaaži, kus hoiti Rootsist varastatud BMW-d ja Saksamaalt äraaetud Mercedes Benzi. Hildebrandti juurest leiti ka kilekottidesse ja plekkpurki pakitud mõnuainet amfetamiini.

Harry Gelstein:

Elab Rootsis ja tegeleb seal ehitusäriga. Ta on abielus soomlannaga ja peres kasvab kaks tütart. Rootsis miljonäriks saanud Gelstein sõidab ringi Lexusega.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis