“Sellel vasikal võib olla põdra verd,” usub Jõgevamaa Pala valla Pärna talu perenaine Virge Visnap, vesihalli karva punaseträpsulist vasikat imetledes. “Teistsugune alalõug, paksemad mokad ja pikemad karvad,” loetleb ta erinevusi.
Kohaliku ajalehe Vooremaa ajakirjanik Ardi Kivimets tunnistab, et loom on teistmoodi küll. “Selline sinakas, vesipühvli moodi,” kirjeldab ta. “Kuid toda punakat tooni nagu põdral suvel on küll vähe. Teoreetiliselt on muidugi võimalik, et ööd-päevad läbi metsakarjamaal peetud lehm põdraga kokku sai,” ei oska ta saja-protsendiliselt väita, et vasika isa ikkagi just põder on.
“Tehnikumis räägiti, et juhuseid, kus põder indleva lehma üles on leidnud, on ette tulnud,” teab aga veterinaariharidusega taluperenaine Virge Visnap kinnitada.
Pala valla esimene eesti maatõugu nudipäine lehm Moosi osteti Pärna tallu tiinena.
“Saime ta metsaäärsest talust, kus loomi ööpäev läbi väljas peeti. Endine omanik ütles, et Moosi ootab teist vasikat ja on paaritatud musta-valgekirju suure pulliga,” räägib perenaine.
Vasikas sündis 3. veebruari öösel.
Neli korda päevas lutipudelit
“Perenaine oli lapsega haiglas, ma ei osanud Moosile appi minnagi, nii ootamatult tuli kõik. Hommikul läksin lauta - vaatan, et meie mullika, Pupsiku külje all on mingi imelik olevus. Tilluke ja vesihall,” kirjeldab pereisa Aavo esimest kohtumist vasikaga.
“Algul tuli teda neli korda päevas lutipudelist toita, aga eluvaim jäi ikka sisse ja nüüd saab paari päeva pärast juba kaerahelbepudru ning muu tavalise vasikatoidu peale minna,” räägib Virge. “Häält ta ei tee - korra, see oli tema kolmandal-neljandal elupäeval, kuulsime häälitsemas, polnud üldse vasika moodi.”
“Seal on metssigugi kodus peetud!”
Vooremaale on perenaine öelnud, et vasika alumised hambad on pikad ja teravad ning ettepoole suunatud. Üldse mitte sellised nagu lehmal.
Nime pole kummalisele vasikale pandud. Pere kolm last, seitsmene Janar, kuuene Janno ja viiene Mai, kutsuvad teda aga juba Põdraks. “Isa õmbles talle algul punase vesti selga, et nagu soojem. Aga mõne aja pärast ajas ta selle maha, soe hakkas,” teavad lapsed rääkida.
Pala vald jääb Jõgevalt poolesaja kilomeetri kaugusele.
“Eks seal on alati imetabaseid asju olnud,” teab Ardi Kivimets. “Ühes talus kasvas metssiga kodus, teisal peeti metskitsi. Virge Visnap on põline sealtkandi inimene, tema isal on seal lähedal ka talu ja ta kasvatab mullikaid müügiks, vanaema talu on Pärnast samuti kiviviske kaugusel.”
“Eks paistab, milliseks vasikas kasvab,” ütleb Virge Visnap ja unistab sellest, et loomadelt geeniproove võtta - siis on kohe selge, kas isa võib põder olla või mitte.
Kahe peaga maod ja muud imetabased asjad
“Kunagi kirjutas nädalaleht Nedelja Lääne allikatele toetudes, kuidas naine oli gorillaga lapse saanud. Vaadake, nad olid nii targad, et paaviani ei nimetanud - gorilladel ja inimestel on üsna sarnane genofond, 98-99% sama... Ka tiigrid ja lõvid on väga huvitava välimusega segaverelisi järeltulijaid saanud, ikkagi üks perekond. Kuid ma ei tahaks uskuda, et põder võiks lehmaga järeltulijaid saada. Nad on täiesti erinevatest sugukondadest. See on äärmiselt ebatõenäoline, eeldatavasti on põder sellest patust küll puhas ja süütu,” arvab zooloog Aleksei Turovski.
“Ent kui vasikas on ka ainult värdjas, siis on ta teadlastele ääretult huvitav. Ma arvan, et too pere peaks Tartust põllumajandusülikoolist teadurid vasikat vaatama kutsuma.”
Eestis kohtab kõikvõimalikke huvitavaid värdjaid. Isegi loomaaeda on neid sattunud - ilmekaks näiteks kahepäine rästik.
“Kahe peaga madusid on looduses küll ja küll. Meile toodi rästik, kelle mõlemad pead sõid, ent üldiselt oli ta nagu roomajad ikka. Ainult siis, kui läks tarvis kiiresti pakku minna, ei jõudnud pead kohe otsusele, kuhu liikuda. Mõlemad kiskusid oma kanti. Arvamuste lahknemist oli huvitav vaadelda: peades valitses tohutu pinge, kõik värises, aga saba pool oli maol rahulik - närvikava ei jõudnud liikumahakkamiseks sinna mingit käsku toimetada. Kuid pärast oli parempoolne pea ikka domineeriv ja rästik läks liikuma,” räägib Turovski.
“Teada on ka katse Ameerika piisoni ja tema Euroopa suguvenna ristamiseks. Loodeti, et Euroopa tarvas saab jälle elujõuliseks liigiks. Kuid katse kukkus läbi - juba mõne aja pärast domineerisid hübriidis ameeriklaste kangemad geenid,” räägib Turovski ja lisab: “Seda, et eri sugukondadest loomad järglasi saaksid ja need elujõulised oleksid, on äärmiselt raske uskuda.”
