Juunis saab Jürgen Ligil täis neli aastat rahandusministrina. Ning see pole mehel esimene kord ministriks olla.

Nüüd on selge, et meie riigi majandus kuivab taas kokku, kuid eksperte see ei morjenda, sest neil on majanduskasvu jaoks lahendus välja pakkuda – kulutage, kui raha jääb puudu, siis võtke laenu ja tarbige edasi.

Olles poolteist aastat esileedi Evelin Ilvesest raamatut kirjutanud, on mul viimasel ajal tunne, et minust on saanud justkui tema eluloo uurija. Midagi pole parata, kui analüüsida mõne suurkuju elu, siis saab sellest tööst ka omaenese elu osa. Just seetõttu jäävad mulle meie esileedi ütlemised ja tegemised viimasel ajal üha enam silma.

IRLi pöördumine "rääkige meile oma muredest, me kuulame teid" on silmakirjalik ja naeruväärne. Ajakirjandus ja internet on juba pikka aega täis murelikke artikleid, mille peale meie poliitikud vaid põlglikult muigavad. Me võime lõpmatuseni kirjutada või karjuda oma hääled kähedaks, nemad seal mäe otsas ei kuula meid.

Mul on väga kahju, et meil on eutanaasiateema jutuks võetud seoses oma väljaheidetes elavalt mädanevate vanuritega. Taoline emotsionaalne lähenemine ei võimalda näha suuremat pilti. Meile näidatakse Hvostovi ämma ja manatakse kooris eutanaasia, eutanaasia, eutanaasia.

Kas teame veel Euroopas riiki, kus avalikult soovitatakse luua kommuun, kes vanainimesele mürgikarika ulataks või tapva süsti lõtva lihasesse vajutaks?

Nõukogude võimul oli tagantjärele vaadates palju plusse. Mida maksis kas või teadmine, et sind ühelgi juhul ei visata korterist välja? Arstiabi kättesaadavus oli hea, tõsisema mure puhul pääses kohe spetsialisti vastuvõtule, ka lihtsa gripiga tuli rajooniarst alati koju vaatama. Maksta polnud selle eest loomulikult tarvis. Polnud mingit takistust ka vaesematest perekondadest noortele hariduse omandamisel, õpingud olid priid, ühiselamud ootasid asukaid ja stipendiumigi maksti, ole vaid mees ja juurdle ennast teadmiste sügavusse.

Vat seda, et jätaksime nüüd kohe ja otsemaid järele ilkumise selle üle, mida keegi kuskil ja mille jaoks seljas kannab. Eriti selle õudse ilkumise nende üle, kes meid kõrgel ja kaugel esindavad. Nende riietus ja käitumine pole ju seotud mitte omast tahtest tulenevate vajadustega, vaid hoopis riiklikest huvidest tulenevate olukordadega.

Prantsusmaa seadustas omasooliste abielud koos adopteerimisõigusega. Küll seadustatakse peatselt ka Eestis, vaatamata häälekale vastuseisule. Seda lihtsalt põhjusel, et tõsiseltvõetavaid vastuväiteid tegelikult ei ole ning küsimus keskendub traditsioonidele.

Väidetakse, et meeste ja naiste palkadel on märgatav erinevus. Ebaõiglus? Samas ei saa aga unustada tüüpilisi meeste või naiste erialasid. Metsalangetajate, meremeeste, kaevurite, lendurite või rekkajuhtide hulgast naljalt naisi ei leia.

Ees on emadepäev. Ma ei mäleta, et emadepäeval oleks räägitud rinnaga toitmisest. Probleem on ka selles, et võrdõiguslased püüavad võrdsustada ema- ja isarolli. Kuid siiamaani rasestub ikka naine, sünnitab ka lapse ja seejärel toidab teda rinnaga.

Nagu Eestis tavaks, kergitatakse valimiste lähenedes meedia tähelepanu alla küsimus sellest, milline poliitiline jõud ikka «kõige õigemaid eestlasi» esindab. See on kahetsusväärne. Leian, et valijate vastandamisest emakeele ja rahvustunnuse alusel tuleks meil nüüd juba üle saada.

Nii ongi – tänavu 1. mail hakkas jooksma Eesti vabariigi kümnes aasta Euroopa Liidus ja järelikult on aeg küsida: mida see olemine andis ja mida ehk ka ära võttis. Kiitjaid on palju ja neile miskit juurde lisada on raske ja laita kah ei taha. Ju siis tuleb küsida teistmoodi – mida selles üheksas aastas õpetlikku on?

Kui Islandi vulkaaniline tuhapilv paiskas kolme aasta eest segamini kogu Euroopa lennuliikluse ning sajad eestimaalased otsisid kojusõiduks alternatiivseid variante, kinnitas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts pateetiliselt: niisuguste intsidentide ärahoidmiseks on tulevikus prioriteet Tallinna ja Varssavi vahelise rongiliikluse taastamine.

Eesti on ennast piiriläbirääkimistel Venemaaga nurka mänginud. Ja seda juba 1994. aastast alates, kui tollane peaminister Andres Tarand Soomes visiidil viibides ootamatult teatas, et Eesti on nõus Venemaa kontrolli alla jäänud, kuid Tartu rahulepingu ja Eesti vabariigi põhiseaduse järgi Eestile kuuluvatest aladest loobuma.

Edgar Savisaar ei viitsi hommikuti väga vara tööle sõitma hakata. Ta suubub Peterburi teelt Lasnamäe kanalisse kusagil poole kümne paiku, kui ummikuid pole ja tee Vabaduse platsi kulgeb suhteliselt sujuvalt.

1. mail, kevad- ja töörahva pühal, näitas ETV taas ülipopulaarset telefilmi «Mehed ei nuta», kus unetut «tööpõlgurit» kehastav Ervin Abel pihib: « Ma ei saa kindlat töökohta vastu võtta, sest ma olen väga andekas. Mind võidakse edutada ja... see tähendaks uut närvipinget, suurt koormust, unetuid öid.» Kas selline huumor on praegusel tööpuuduse ajastul – just nooremale põlvkonnale – üldse mõistetav või naljakas?

Valitsus kiitis eelmisel nädalal heaks järgmise nelja aasta eelarvestrateegia, kuigi neil on valitseda jäänud vaid kaks aastat.

Esmalt kurvastan neid, kes on kirjutanud või edaspidi kirjutavad mu meedias avaldatavate seisukohtade juurde anonüümseid sõnumeid. Ma ei saa neid kätte, kuna ei loe seda tüüpi tagasisidet enam ammu. Kunagi isegi lugesin oma artiklitele lisandunud netikommentaare, siis aga loobusin meelerahu huvides. Kui keegi tahab mu vaadete või tegevuse kohta midagi öelda, siis palun kirjutage meil, tehke sissekanne Facebooki, helistage või saatke SMS.

Nõustun autoriga tema põhiteesis. Esiteks soostun, et anonüümsed netikommentaarid on «pigem kasulikud kui kahjulikud», samuti olen pigem nõus tema selle teesi põhjendustega.

Kes meist ei ole lapsena mänginud ühte lõbusat mängu – katkist telefoni? Istuvad rüblikud reas, esimene sosistab teisele kiiresti ühe sõna, see omakorda järgmisele ja lõpuks saabki ring täis. Mida rohkem sosistajaid, seda rohkem pakub nalja viimasena väljahõigatud sõna.

Lugesin ühe Eesti kirjaniku raamatut, kus mees leidis noore pruudi ja pidi endise naisega korteri lahku vahetama. Naine sai värske, pleekimata tapeetidega ühetoalise Lasnamäele, mees toa ühiskorterist Tallinna vanalinnas.

Reformierakonnale arusaadavatel põhjustel ei sobi maailmameedia tähelepanu köitnud, edukalt käivitunud ja pealinlaste poolehoiu pälvinud Tallinna tasuta ühistransport. Oravad tahaksid meie tasuta ühistranspordi Tallinna rahvalt hoopistükkis üldse ära võtta.

Eesti poliitikale uut kvaliteeti pakkuda püüdev rahvakogu meenutab omaaegset Rahvarinnet, mis päästis viimaks paisu tagant valla muutuste tulva ja tõi avalikku ellu uue põlvkonna poliitikud.

Kes muu kui endine ment oskaks uuele politseijuhile omade poolset nõu anda. Ja kes teine kui politseielu näinud võmm tohiks neid rahvasuulisi termineid kasutada. Tavainimene saab sedasi riigiametniku kohta öeldes karistada – solvavaks peetakse.

Minu poole pöördus hiljuti ühe Eesti ajalehe arvamustoimetaja ning tegi ettepaneku kirjutada ühel kahest tema arvates olulisest IT-teemast. Üks neist teemadest oli Google’i otsus mitte lubada oma teenuse kaudu Soomes alkoholi reklaamida. Teine teema oli Bitcoini-nimeline digiraha.

Meil kasutatav maagaas pärineb Venemaalt ja monopoolne tarnija on alati teatud risk, sest ta saab kauba hinda muuta temale kasulikus suunas. Monopoolse seisundi kaotamiseks ja konkurentsi tekitamiseks soovitakse Eestis näha teisigi tarnijaid ja mida rohkem neid on, seda parem tarbijale.

Pärast pikka Eestis olekut saabusin tagasi Londonisse ja pean märkima, et meie väikest riiki Suurbritanniaga võrreldes on Eestis palju eeliseid, mida ma siin kaugel nüüd taga nutan.

Üks tont käib Eesti kinnisvaramaailma mööda ringi ja on sealt otsapidi meediassegi jõudnud. See on uue kinnisvarabuumi tont.