Lepime nüüd kokku, et Birgitile ühtegi etteheidet ei ole. Ta oli ülitubli, esines nii poolfinaalis kui ka finaalis kindlalt ja oma parimal tasemel. Aitäh talle ja edu tema peatses uues ametis pisipoja emmena!

Ühelt poolt kõlab justkui usutavalt, et targem on ära kasutada võimalust ja piirilepe Venemaaga ära vormistada. Teisalt teeb ettevaatlikuks just see kiirustamine – asjaajamine Venemaaga on läbi aegade väga aeganõudev ja vaevaline olnud. Kui praegu aga sujuvad asjad loetud kuude jooksul justkui lepse reega, on kahtlused kerged tekkima.

President Ilvese tõdemus hiljutisel inimarengu aruande esitlusel, et Eesti elanike suurim probleem on nende halb tervislik olukord, millega peaks eeskätt igaüks ise tegelema, on samm õiges suunas. Ent meile tundub, et Eesti elanike vilets tervis on pigem tagajärg kui põhjus, ja selle tagajärje kõrvaldamisega üksikisik omal jõul hakkama saada ei pruugi.

Kuigi Eesti on ikka soovinud ennast Põhjamaade hulka positsioneerida, näitab värske Eesti inimarengu aruanne, et paljudel elualadel jääb meil nende tasemeni veel pikk maa käia.

Eesti Energia loogika, mis ütleb, et kui üldteenuse elektritarbimismaht kahaneb, siis tuleb tõsta marginaali, räägib risti vastu majanduse aabitsatõdedele.

Tervishoiu kättesaadavus Eestis ja elanike tervis on aastatega halvenenud, samas ei jätku meil ka tulevikus tervishoiu jaoks ei töötajaid ega raha, tõdes patsientide nõukoda presidendile saadetud murelikus pöördumises.

Riigikogu reformierakondlasest aseesimehe Laine Randjärve pretsedenditu läbipõrumine doktoritöö kaitsmisel sunnib asja hindama mitmest aspektist. Kui ülikool ei teinud ka tipp-poliitikule kraadi kaitsmisel mööndusi ega lubanud tal lati alt läbi pugeda, siis müts maha akadeemilise sirgeselgsuse ees!

Riigi eduka toimimise üheks eelduseks on riigiasutuste eelarvedistsipliin, eriti kasinuse ajal. Millegipärast ei kehti see lihtne põhimõte aga presidendi abikaasa kohta. Temale on esinduskuludeks ette nähtud iga kuu 1500 eurot.

70 000 euro ehk 1,1 miljoni krooni maksumaksja raha kulutamine Evelin Ilvesele riiete ostmiseks on näide seaduste vabast tõlgendamisest. Mitte et see meid pärast Ärma talu saagat üllatada suudaks, kuid riiete eest tasumine presidendikantselei eelarvest olukorras, kus presidendi abikaasa saab niigi iga kuu 1515 eurot esinduskuludeks, võib olla küll jokk, aga mitte õiglustundega vastavuses.

Näilisele sallivusele vaatamata pole Eesti eriti külalislahke mujalt siia asuda soovivate isikute suhtes.

Edelaraudtee plaan kahekordistada rongireisijate arvu kõlab esmapilgul veidi kahtlaselt, kuid mitte ilmvõimatult.

Endiselt lahterdatakse eestlasi kodu- ja väliseestlasteks. Kanadas riigivisiidil viibides kutsus president Toomas Hendrik Ilves üles hoiduma kodu- ja väliseestlaste vahele piiri tõmbamisest. Kõik sõltub siiski inimesest ja ka Eestist lahkumise asjaoludest. Nii mõnigi siinne integreerunu või mujalt ilmast Eestisse kolinud mitte-eestlane võib tunduda rohkem oma ja siinseid olusid mõistev kui mõni väliseestlane.

Eesti kontingenti Afganistanis abistanud tõlk Omarile varjupaiga andmisest keeldumine võib olla juriidiliselt igati korrektne, kuid eetilises plaanis pole sellega kaugeltki kõik korras.

Ehk ongi «Teeme ära» laadis ühistegevus see teema, millega eristuda ja mis meil maailmale pakkuda on?

Perekonnaseaduses sätestatud nõue, mis paneb lastele kohustuse hoolitseda oma vanemate eest, tundub nii enesestmõistetavana, et paneb imestama, miks on seda üldse vaja seadusesse raiuda. Ent siia ongi koer maetud: vanade ja väetite hooldamine on Eestis lükatud perekonna kanda, riik seevastu saab võimaluse probleemist elegantselt distantseeruda.

Üks õudne tont käib mööda Euroopat ringi – säästmisest surmani tüdinud õhtumaalased ei taha enam midagi kuulda kasinusest.

Kas samasooliste abielude seadustamine on ikka hirmus probleem, kui rahvaloenduse andmetel elas meil vabaabielus samast soost partneriga 428 inimest?

Nagu näha, on Venemaaga piirileppe küsimus lõhki ajanud ühe valitsuserakonna. IRLi põllumajandusministri esitatud argumendid piirileppe praeguse variandi vastu olid veenvad – piiri ja piiritaguseid alasid ei vahetata tõepoolest hetkepoliitiliseks peenrahaks. Seda eriti olukorras, kui meil pole täit selgust ministri erakonnakaaslase ja koalitsiooni praeguste sammude motiividest.

Eestil on oht muutuda veidraks kohaks, kus suuremate asulate vahel looklevad kitsukesed ja auklikud maanteed, mida ääristavad uhked, hea kattega ja valgustatud kergliiklusteed.

Reformierakond on meid R-Hoolduse tänini lahendamata saladuste puhul üritanud rahustada, et veel eelmisse sajandisse jäävaid sündmusi ei saa mõõta tänapäeva mõõdupuuga. Ometi teeb kõiki endiselt valvsaks asjaosaliste soovimatus ja eelkõige üleolev põlglikkus neile esitatud õigustatud küsimuste suhtes.

Kui positiivselt mõelda, siis peaks varajane linnapeakandidaatide väljakäimine andma signaali, et erakondadel on kõik põhjalikult läbi mõeldud, kandidaadid saavad juba asuda oma vaateid tutvustama ning valijad võivad oma seisukohti nende suhtes aegsasti kujundama hakata.

Koalitsiooni teerull tegi oma töö ära – IRLi suurkuju Mart Laar pandigi hulgast küsimustest hoolimata Eesti Panga nõukogu juhtima. Laar ei pidanud enne kinnitamist avalikkust oma vastuste ja selgituste vääriliseks. Ometi rõhutati varem, et Eesti Panga nõukogu juhina pole tal puudele vaatamata probleeme riigikogus küsimustele vastamisega. Nii saavad Laari käitumises pettunud meenutada, et tema poliitilisel emal Thatcheril oli rohkem mune, kui enamikul meespoliitikutel.

Täna tähistatakse Eestis esimest korda kaitseministeeriumi ja kaitseväe organiseeritud veteranide päeva. Seni on veterani nimetusega seostunud enamasti II maailmasõja aurahadest lookas taadid. Tuleb harjuda tõsiasjaga, et nüüd on meil oma veteranid, kes saanud lahingukogemuse meie oma demokraatlikult valitud parlamendi otsuste tagajärjel.

Reformierakonna praegused ja endised juhid peavad andma selgitusi 14 aastat tagasi parteikassasse toodud raha päritolu kohta isegi juhul, kui juriidiliselt on kõik korrektne.

Selles, et parteikontorid ja broilerid vehivad avaliku arvamuse enda kasuks kallutamiseks netikommentaare kirjutada, pole midagi uut. Vähim, mida praeguses olukorras tahta, on anonüümsuse kadumine – kui kirjutab linnaametnik, olgu ta keskerakondlane või mitte, siis tehku seda oma nime all koos ametikoha äramärkimisega.

Riigikogus eile heaks kiidetud Küprose abiprogramm tõstab üles neidsamu küsimusi, mida on küsitud niikaua, kuni on kestnud euroala finantskriis.

Miks on välisminister Urmas Paetil, kes viimastel aastatel Eesti-Vene piirileppe sõlmimise vastu erilist huvi üles pole näidanud, sellega nüüd järsku tuli takus? Miks hoidub välisminister oma arvamust ütlemast peaminister Ansipi Ukraina-visiidi väidetava tõsise välispoliitilise fopaa kohta?

Valveteenuse suure koormusega hädas olevale Tallinna lastehaiglale soovitaksime lihtsat lahendust, mida hiljuti tahtis kasutusele võtta sama probleemiga maadelnud Põhja-Eesti Regionaalhaigla: kehtestage visiiditasu. Need tühised 40 eurot jaksab ju nutta tihkuva lapsega arsti ukse taga ootav ema ikka maksta? Ei, me ei mõelnud seda tegelikult tõsiselt.

Öeldakse, et progressi vastu ei saa, kuid kas suurte ketipoodide võidukäik ikka peab tingimata tähendama väikeste poodide kadumist?