David Beckhami otsus lõpetada karjäär tähendab ühe jalgpallisõprade põlvkonna jaoks ajastu lõppu. Noored, kes te selle peale muigate - kui Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo ükskord putsad varna riputavad, siis mõistate.

Kui Inglismaa jalgpall 90ndate teises pooles (Eestis) õitsele puhkes ja üleilmseks etaloniks kujunes, oli kõrgliiga esiklubis Manchester Unitedis mänginud Beckham selle kõige suurem staar (NB! Mitte segi ajada tiitliga kõige parem mängija!).

Beckham võlgnes staaristaatuse osaliselt abielule popansambli Spice Girls liikme Victoria Adamsiga, aga eelkõige ikkagi erakordsele jalgpallitalendile. Beckham tõusis tänu paremast jalast teele lennanud vintpallidele püünele, kus ootasid ees Madonna, Simpsonid ja Hugh Grant.

Beckham ei piirdunud jalgpalliikooni staatusega. Temast sai üleilmne popikoon. Just tänu Beckhamile ampsas Manchester United aastatuhane vahetusel endale suure osa Aasia turust. Ning kui Beckham 2003. aastal Madridi Reali siirdus, vahetus ka miljonite fännide klubitruudus.

2007. aastal Eestisse saabudes oli Beckham äsja võitnud Hispaania meistritiitli ning siirdunud Los Angeles Galaxy'sse. Vastuseks kriitikutele, kes kuulutasid USA kõrgliiga vanadekoduks ja Beckhami karjääri sisuliselt lõppenuks, vastas ta tegudega palliplatsil, mis veensid erinevaid Inglismaa peatreenerid veterani jätkuvalt koondisesse kutsuma.

Tahe esindada Inglismaad suurturniiridel tõi Beckhami Galaxy'st kaheks talveks laenulepinguga AC Milani vormi hoidma ja koguma. 2010. aasta MM-finaalturniir olnuks talle neljas järjestikune ning Lõuna-Aafrika Vabariigis jäi tal mängimata üksnes Milani särgis saadud tõsise Achilleuse-vigastuse tõttu.

Tänu ülimale professionaalsusele suutis Beckham traumast vaatamata turjal olnud 35 eluaastale taastuda. 2011 ja 2012 võitis ta Galaxy'ga USA meistritiitli ning karjääri 10. meistritiitli kindlustas ta lõppenud nädalavahetusel Pariis Saint-Germain'iga, kellega ta liitus jaanuaris.

Ning mis mõnes mõttes kõige muljetavaldavam - kogu teda ümbritsenud tralli ja taskusse voolanud miljonite juures jäi Beckham alati viisakaks. Teine Inglise vutilegend Gary Lineker võttis Beckhami karjääri tabavalt kokku: „Suurepärane jalgpallur, üleilmse ulatusega superstaar ning hiilgav suursaadik Inglismaale ja jalgpallile tervikuna."

Ronaldo ja Messi käivad praegu mööda rada, mille tallas sisse üks ja ainus David Beckham.

Detsembris MM-finaalturniiril 16 meeskonna seas 9. koha saavutanud Eesti meeste saalihokikoondisel tuleb 2014. aasta MMile kvalifitseerumiseks läbida kadalipp, mis raskem kui kunagi varem.

Kuni 2010. aasta MMini saalihokis kvalifikatsioone ei peetud - kõik soovijad said MMile, mis toimus A-, B- ja C-divisjonis. Sellest süsteemist loobuti ning kasutusele võeti finaalturniir 16 koondise osavõtul.

Nii 2010. kui ka 2012. aasta MMile kvalifitseerumine käis Rootsist ja Soomest pärit väliseestlastega tugevdatud Eesti meeskonnal muretult - mõlemal puhul võideti valikturniiril kõik matšid. Väravate vahe vastavalt 41:4 (neli mängu) ja 54:10 (viis mängu).

2014. aasta detsembris Rootsis, Göteborgis toimuvale finaalturniirile pääsemiseks tuleb Eestil läbida tee, mis varasemast märgatavalt keerulisem. Põhjus: aja möödudes on saalihokis konkurents tihenenud.

Üheks supi paksendajaks on Slovakkia, kellega Eesti kohtus mõlemal valikturniiril (8:4 võit 2010 ja 6:4 võit 2012), mullusel MMil (4:4 viik, mis jättis Eesti veerandfinaalist välja) ja kohtub ka valikturniiril 2014. aasta jaanuaris või veebruaris.

Lisaks kuuluvad gruppi 6kordne MM-medalist Šveits (ülikindel favoriit) ning saalihokis arengumaade staatuses Belgia ja Serbia, kes esikolmikule ohtu ei kujuta. Finaalturniirile pääsevad kaks paremat igast Euroopa neljast valikgrupist, lisaks kaks edukamat kolmanda koha meeskonda.

Kui valikturniiri võõrustavast Slovakkiast (pildil rõõmustavad nad mullusel MMil 41 sekundit enne mängu lõppu Eestile visatud 4:4 viigivärava üle) jagu saadakse, on uks finaalturniirile valla. Viigi puhul on šansid soliidsed.

Kaotuse korral - koondiste arengukõveraid vaadates mitte mingil juhul välistatud tulemus - aga keerulised, sest otsustavaks saaks võrdlus teistes Euroopa valikgruppides kolmanda koha pälvinud koondistega.

Saalihoki kohati väga kaootilist iseloomu (viimases MM-finaalis asus Rootsi Soome vastu 9:0 juhtima) arvestades tähendaks see loteriis osalemist. Vastsete peatreenerite Argo Kungla ja Rein Kivi esimene ülesanne - kindlustada pääs 2014. aasta MM-finaalturniirile - on raskete killast.

Aastal 2015 toimub Tallinnas kergejõustiku U23 vanuseklassi EM. Kahjuks ei mahu paljud enesele juba nime teinud tulevikulootused õige napilt vanusepiirangusse.

Müts maha kergejõustikuliidu ees, kes on juunioride EMi korraldamise järel loogilise sammuna võtnud vaevaks organiseerida Eestis noorsoo vanuseklassi tiitlivõistlused.

Loomulikult ihkavad korraldajad millegi ilusaga silma torgata ja medalitabelisse nime kirja saada. Üle-eelmisel suvel Kadrioru staadionil peetud juunioride EMi päästis meie jaoks odaviskaja Liina Laasma, kes tõusis viimase katsega kuldmedalile. Samuti meenuvad hoobilt Rasmus Mägi mehised jooksud 400 meetri tõkkedistantsil, mis toona tugevas konkurentsis andsid neljanda koha.

Kellele võib loota seekord? Tallinna U23 EMil saavad osaleda sportlased, kelle sünniaasta on 1993, 1994 või 1995. Õnnetul kombel jäävad paljud tugevad atleedid napilt välja. Kes on aasta jagu liiga vanad (Mägi, Laasma, kümnevõistluses 8223 punkti kogunud Maicel Uibo, mullu Anna Iljuštšenkole kannale astunud kõrgushüppaja Eleriin Haas, viimastel aastatel esile kerkinud meeskaugushüppajad), kes aasta jagu liiga noor (teivashüppelootus Reena Koll).

Ärge saage valesti aru, see pole etteheide kergejõustikuliidule. Midagi pole teha, 2014. aastal U23 EMi ju ei toimu. Aga kahju on küll: nimetatud seltskond võinuks Tallinna EMi medalisajuga muuta rahvuslikuks spordipeoks.

Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi usub ja loodab, et ka nooremast põlvkonnast hakkab mõni sportlane kaela kandma. "2009. aastal käivitasime nii juunioride kui noorsoo vanuseklassidele järelkasvuprojektid, mis loodetavasti annavad tulemusi nii lähemas kui kaugemas tulevikus," märkib Teigamägi.

Kindlasti pole aastakäigud 1993-1995 tühjad. Näis, kuhu kahe aastaga edeneb USAsse õppima läinud mitmevõistleja Grete Šadeiko (1993), sügisest ookeani taha siirduv Karl Robert Saluri (1993), talvel tõkkesprindis omavanuste rahvusrekordi püstitanud Keiso Pedriks (1994), kaugushüppaja Kaia Soosaar (1993), heitepiigad Kätlin Tõllasson (1993) ja Kätlin Piirimäe (1995) ning paljud teised.

Margus Hunt on nähtus. Märksa harukordsem kui Martin Müürsepp või Mart Poom, tema eelkäijad maailma parimates pallimänguliigades.

Korv- ja jalgpalliga - siis tolle Euroopa omaga! - on laiem Eesti publik maailmatasandil kenasti kursis, ühegi teise sportmänguga mitte. Käsi püsti, kes teab hoobilt mõnd võrk-, käsi- või ka ameerika jalgpallurit! (Siinkohal pole mõistagi silmas peetud nimetet alade nn friike, vaid laiemaid masse).

Juhtuks näiteks vuti Inglismaa kõrgliigas toimuma samasugune draft nagu NFLis ja seal osalema mõni eestlane - ükspuha, kes -, tekiks siinsel vaatajal toimuvaga sootuks teistsugune side.

Valiks ta Liverpool või Newcastle või isegi Aston Villa - igal juhul seostub uus klubi tavapublikule konkreetsemalt kui mistahes NFLi sats. Kui hõigati välja Cincinnati Bengals - no mida Hundi värske leivaandja nimi meile ütles? Olime me üldse kuulnud, et selline klubi on olemas? Mitut selle meeskonna mängijat me teame? Või kes teadis hoobilt, et bengalid on kolmel viimasel hooajal neljast jõudnud play-offi? Ainult friigid, ja neid leidus ka sel alal arvestatavas koguses juba varem, aga mitte keegi teine.

Enamgi veel: võin mürki võtta, et kui laiemad massid asuvad sügisel arvutiekraani vahendusel jälgima Hundi tegemisi Suure Lombi taga, ei saada esimese raksuga suurt pihtagi, mis väljakul toimub ja milline on meie vägilase roll.

Mida kõige sellega öelda tahan? Hunti ja tema megalepingut maha teha? Kustutada meile nii armsa ketta täiesti võõra meloni vastu vahetanud mees eestlaste nimistust ja nimetada reeturiks?

Ei, ei ja veelkord ei. Mõistagi mitte. Sootuks vastupidi.

Olles alati pidanud maailma mõistes suuri alasid kodukootud naisekandmistest ja isegi mõnest teisejärgulisest olümpiadistsipliinist kaalukamaks, imetlen hoopis, et meie (spordi)publik oma mehe suuri tegusid nii kaugel maal ja alal juba nüüd õiglaselt hinnata oskab.

Hunt on üsna täpselt samasugune nähtus nagu Baruto. Ka sumogigant pälvis esimestel Jaapani-aastatel siinkandis vähemat tähelepanu, ent järjest tegijamaks saades kõik muutus. Kuni sinnani, et terved foorumid on tänaseks täis spetsialiste, kes mõistavadki kõnelda vaid yorikiri-keeles.

Seega julgen järeldada: uus võetakse vastu avasüli. Isegi hoolimata sellest, et too uus võib esialgu olla kauge, tabamatu ja võõravõitu. Ju ei sega ka tõsiasi, et Hunti ega Barutot ei näe me erinevalt Müürsepast ja Poomist iial oma silmaga võistlemas ning vahetut kontakti iidoliga ei teki.

Mis omakorda osutab taaskord, kuivõrd ahtake on Eesti spordimaastik tegelikult ja et maailma mõistes suurtel aladel esilekerkijad tuleb imetleda, austada ja jälgida. Isegi, kui too esilekerkija on eliitseltskonnas alles täielik õpipoiss.

Eesti aja järgi reede öösel vastu laupäeva saabus mulle kui kergejõustikuhuvilisele pisut kurva alatooniga uudis: juunioride kettaheite ja kuulitõuke maailmameistri Margus Hundi valis ameerika jalgpalli profiliiga NFLi drafti teises ringis Cincinnati Bengalsi meeskond.

Sisimas olin selleks alavahetuseks siiski juba kolm aastat valmis. Peas vasardas mõtekäik, mille avaldas Hunt juunis 2010, kui istusime Karksi ordulinnuse territooriumil ning rääkisime tema senisest sporditeest ja kiikasime ka lähitulevikku.

"NFLi leping tähendaks, et valiksin ameerika jalgpalli," lausus Hunt toona. "Isegi juhul, kui peaksin kogu aasta USAs olema. See lubaks mul perekonna ära toita."

25aastase Hundi senise elutee kirjeldamiseks sobib ideaalselt meedias paraku natuke devalveerunud võrdlus: peksupoisist miljoni-dollari-meheks.

Niisiis, esimest korda intervjueerisin Hunti Karksi-Nuias 2005. aasta sügisel. Samal suvel Euroopa juunioride kettaheitemeistriks kroonitud tulevikulootus oli väljaütlemistes meeldivalt siiras, tunnistades, et teisest kuuenda klassini togiti ja narriti teda päris palju.

Hundi ema Eda avaldas, et majanduslikult oli pere seis pärast krooni kasutuselevõtmist keeruline, sest ta jäi ligi kaheks aastaks töötuks. "Kord saatis ema mind poodi saia ostma," meenutas Hunt. "Juhtus nii, et tagasi tulin tühja kilekotiga. Kõht oli tühi, sõin saia koduteel suure nälja tõttu ära."

Ehkki Bengalsis seisavad Hundil palgaläbirääkimised alles ees, võib ajaloolistele andmetele tuginedes väita, et ta peaks igal hooajal kasseerima vähemalt miljon USA dollarit. Õigus on muidugi neil, kes ütlevad, et raha ei ole elus kõige tähtsam, ometi on va krabisev tervise järel pingereas teisel kohal. Ja see on väärikas tasu kõigi nende valude, loobumiste ja üleelamiste eest.´

Puhtemotsionaalselt oli tore Eesti Päevalehest lugeda kettaheitetreeneri Dave Wollmani arvamust, et Eesti kaotas olümpiavõitja ja võitis jalgpalluri. Mina jään ikkagi kaljukindlale seisukohale: 99protsendise tõenäosusega poleks Hunt kettaheites olümpiavõitjaks tulnud.

Siinkohal tasub meenutada Hundi vaevalist kohanemist meeste kettaga. Pärast 2006. aasta juunioride MMi triumfi järgnes oodatust palju kesisem etteaste järgmisel suvel noorsoo EMil. Wollmani hoolealusena pügas ta mitu aastat kahekilose kettaga muru 53-58 meetri kandis.

Andkem korraks sõna olümpiavõitjale ja eksmaailmameistrile Gerd Kanterile. „Varasemast on jäänud kõlama, et heitetreeninguid Margus ei nautinud," lausus ta hiljuti usutluses Õhtulehele. „See on edu indikaator. Pead tegelema alaga, mis meeldib. Margus ongi rohkem võistkonnamängija kui üksi nokitseja."

Mul on väga hea meel, et erinevalt miljonitest meie planeedi inimestest suutis Hunt teha ainuõige valiku. Ühtlasi loodan, et erinevalt paljudest kahejalgsetest, kellele pärast jõukaks saamist lööb piss hoobilt pähe, suudab Hunt jääda sama lahedaks meheks, nagu ta on siiani olnud.

Vaidlusest "kas Andrus Veerpalu tarvitas dopingut või mitte?" hakkab tõepoolest kõrini saama. Sama lugu jätkuvalt täiesti süütu Narva Transi jalgpalliklubiga.

Ometi peame - jah, mitte ei taha, vaid peame - ikka ja jälle nende teemade juurde tagasi pöörduma. Sest imetabasel kombel on neil kahel nii erineval spordilool ühiseid joone. Jutt käib õigusest ja õiglusest.

Veerpalu puhul on jätkuva tähelepanu peapõhjus imelihtne. Selle võib kokku põimida ühte lausesse: kas meie ainueesmärk oli saada suur (kohtu)võit või saagast ka midagi õppida? Eelkõige näiteks seda, kas meile oleks halvem või parem, kui riiklikul tasemel seadused võimaldaks taolisi uurimisi läbi viia - nagu näiteks Soomes?

Lugedes-kuulates lõviosa meie juhtivate ametivõimude seisukohavõtte, järeldan veendunult: nn. dopinguseaduseks vajadus puudub. Ehkki olümpiakomitee näeb uute juhtide sõnul endal selget Eesti spordi juhtija rolli, oleks taoline käik ju teatud seltskonna suhtes selgelt ebapopulaarne. Ja kes siis soovib masside ebasoosingusse sattuda - isegi, kui tegemist muidu (häda)vajaliku sammuga!?

Rein Lang ütles mõne aasta eest, toona justiitsministrina, üht viisalugu kommenteerides: "Kaabakas ei ole automaatselt kurjategija." See tänaseks sporti kureerima kolinud ministri mõttevälgatus kumiseb sageli peas, kui teen järjekordse sissekande epopöasse "Narva Transi imelised juhtumised".

Veerpalu on Transi kõrval täielik poisike. Suusasangaril tekkis üks pingeline, ent tema jaoks õnneliku lõpuga lugu. Ida-Viru vutikröösus saab sisuliselt iga aasta millegagi hakkama, ometi võib alati tolmused käed reipalt puhtaks lüüa.

Enamasti on süüdi mängijad, kelle tegudest klubil vähimatki aimu pole. Ei oma vähimatki tähtsust, et taoline olukord kordub aastast aastasse - ikka sama vabandusega. Pidev ebaõnn, noh, mõistate!?

Tänavu pidavat Narva Trans olema kui täiesti uus klubi. Pealik on endine (Nikolai Burdakov), aga ta suhtumine olevat täielikult muutunud. Burdakov käivat isegi kohtumistel koos paari nõustajaga.

Taolisi selgitusi olen kuulnud neilt, kelle kohus pahale poisile vajadusel vitsa anda - ehk jalgpalliliidust -, aga kes kimpu kuidagi kokku pole saanud.

Aga, olgem ausad, mis suhtumise muutumisest saame kõnelda, kui väga karmi karistusega Maksim Gruznov endistviisi klubis edasi tegutseb. Ning tal ega Burdakovil tule pähegi, et ehk tehakse midagi kõlvatut, ehk ei pakuta nii noortele - keda Gruznov juhendab - teps mitte eeskuju.

Burdakov raiub: ma ei saa midagi teha, seaduse silmis on kõik korras. Vutiliit omakorda laiutab kõik need aastat käsi: me ei saa Transi karistada, ametlik tõestusmaterjal puudub. Kuklas tiksub lugu lõunanaabrite juurest, kui Läti alaliit Dinaburgi klubi meistriliigast kõrvaldas, aga kuulus CAS otsuse õigustühiseks kuulutas. JOKK; noh.

Kogu loo absurdsuse tipp peitub aga hoopis mujal. Jalgpalliliit ja prokuratuur tegelevad uurimisega eraldi - seejuures puudub vutiametnikel juurdepääs õigussüsteemi kogutud materjalidele. Eks ikka seadusloome ole nii ette näinud.

Mis mõte sel on? Kas püütakse samu või erinevaid kaabakaid? Kas koostöö ei tagaks pigem ajavõitu ja hõlbustaks EJLil (vajadusel) karistuse langetamist?

Laskesuusatamise alaliit andis täiskasvanute koondisele pettumusterohke hooaja eest hindeks "rahuldava". Kas latt ei ole liiga madalal?

"Andsime täiskasvanutele hooaja eest rahuldava ja noortele hea," teatas alaliidu peasekretär Kristjan Oja Postimehe veergudel. "Üle rahuldava ei saanud anda, see on selge, meil oli ebaõnnestumisi. Aga samas, naistekoondises on suures osas juuniorid, kes tegid arenguhüppe, ja nendega ei saa norida."

Vaieldav hinnang, omapärane põhjendus. Eesti laskesuusatajad kogusid tänavu kambakesi 64 MK-punkti ehk 4-7 korda vähem kui neljal eelnenud aastal. Tõsise enesekriitika asemel poetakse nüüd noorte tüdrukute, kes tõesti edenesid kenasti ja süstisid lootusrikkust, selja taha.

Toetudes sel hooajal ja varem peetud vestlustele koondise tuumikusse kuuluvate Kadri Lehtla, Kauri Kõivu, Indrek Tobrelutsu ja Roland Lessinguga, julgen väita: ükski neist pole hooajaga põrmugi rahul ega paneks endale kõrgemat hinnet kahest.

Ka MMi järel oli kuulda vastakaid hinnanguid. Koondise lätlasest peatreeneri Maris Cakarsi (pildil) sõnul oli eesmärgiks võidelda välja Sotši olümpiaks palju kohti ja see õnnestus. Samas parima eestlasena kaks korda 40 sekka jõudnud Kõiv torises: "Ikaldusin."

Alaliit otsustas üleeile, et olümpiale minnakse vastu Cakarsi taktikepi all. Õige otsus. Nüüd oleks hilja midagi kapitaalselt muuta. Hea, kui Cakarsi ja Mihkel Joosingu kõrval kolmanda treeneri palkamise mõttest asja saaks. Ja siis tuleb vaid treenida, treenida, loota ja palvetada. Šansid on ausalt öeldes kõhnad, kuid mitte päris olematud. Laskesuusatamine on juba selline ala. Õiglase hinnangu lätlase toimetamisele annab olümpiaprotokoll.

Lõppenud võrkpallihooajale tagasi vaadates teeb rõõmu, et meie noored mängijahakatised teenisid treeneritelt nii palju platsiaega.

Tallinna Selver. Hooaja alguses tundus üsna hulljulge minna Eestis, Baltikumis ja ka eurosarjas platsile vaid kahe kogenud nurgaründajaga. Aga kui Kristjan Õuekallase või Martti Juhkamiga midagi juhtub, uurisin peatreener Avo Keelelt.
Eks tal oli endalgi kõhklusi, aga kui ühelt poolt pitsitas jäik eelarve ja teiselt poolt kiitis abitreener Raul Reiter toona 18aastaseid Audentese poisse Helar Jalga ja Denis Losnikovi, oli liisk langenud. Kumbki nooruk ei vedanud alt. Jalg sai Õuekallase asendajana rohkem võimalusi, kuid Losnikov mängis mäletatavasti endale pisut harjumatu libero koha välja finaalseeria neljandas mängus, andes Asko Esnale vajalikku hingetõmbeaega.

Sidemängija Martti Keele kallal on kõvasti hammast teritatud. Tihti unustatakse, et ta on endiselt üsna noor. "Kes Eesti sidemängijatest on 21aastaselt põhimehena tulnud Eesti meistriks?" päris Selveri klubi juht Oliver Läll. Jäin esimese hooga vastuse võlgu. Keegi vanem ja targem võiks mind välja aidata. Üldjuhul on meie sidemängijad avanenud ikka hilisemas vanuses. Anname Keelele aega. Mulle imponeerib, et ta pole lasknud enda ümber toimuval müral ajudele hakata.

Vigastusega pikalt audis olnud Meelis Kivisild sai tänu Timo Tammemaa vigastusele finaalseerias võimaluse platsile tulla ja näitas, et vana hea Mell pole kuhugi kadunud. Kusjuures väljend vana on siinkohal eksitav - temagi on alles 22aastane. Aga Selveri ülejäänud tempoosakond veel noorem: hooaja lõpus head minekut näidanud Tammemaa 21 ja muljetavaldava aasta teinud Aganits 19.

Pühapäeva õhtul astusin läbi Selveri medalipeolt. Asjaosaliste rõõm oli suur. Oli ju enne meistrivõistluste medalimänge õhus pisut kõrbelõhna. Aga lõpp hea, kõik hea. Ja sellist mõnusat nakatavat rahulolu nägin kõigi nägudelt. Sest üksnes eestlastele toetunud meeskonna igal liikmel oli mingi roll. Mõni varumees käis servimas (NB! Ronald Järve serviseeria neljandas finaalmängus!), mõni tuli korra blokki tugevdama, mõni andis põhimehele vajalikku puhkust. Täiskohaga pingimeest, kelle ainus ülesanne on mängu ajal varumeeste kastis kõhulihaseid tugevdada, polnudki.

Pärnu VK. Ainsaks leegionäriks kanadalasest sidemängija Olivier Faucher. Selgelt tegid tänavu sammu arenguredelil edasi Andrus Raadik, Siim Põlluäär ja Edgar Järvekülg. Hooaja esimesel poolel mõnes mängus üsna tagasihoidlikuks jäänud Kardo Kõresaar tegi finaalseerias kohati ülivõimsaid sooritusi. Ja ikkagi - Kõresaar on mees, kellelt ootan veel enamat. Nagu ütles Rivo Vesik: kui Kõresaar saab peas asjad korda, muutub kohalik liiga tema jaoks igavaks. Usutavasti sai mullu loobumismõtteid haudunud mees võidetud ja kaotatud finaalidest kõvasti indu.

Temporündajatest oli Tamar Nassar hooaja jooksul väga tõhus, finaalseerias paraku mitte eriti. Küll aga näitas 33aastane Romet Priimägi just finaalseerias, et tema nime ette võib juba rahulikult kleepida sildi "vanameister". Ehk on ta koondisepäevad küll läbi, kuid Schenkeri liigas ei tasu kellelgi Priimägi alahinnata. Ka Pärnu treener Urmas Tali käsitles ülejäänud seltskonda mitte "varumeeste", vaid "vahetusmeestena".

TTÜ. Kuigi Denis Sintovi nägu on meile väga tuttavaks saanud, pole Moldova mehele Eesti passi veel eraldatud. Nali naljaks - ka TTÜ ajas Eesti asja. Mart Tiisaar (21) tegi pärast mullust vigastuspausi võimsa comeback'i ja valiti isegi Balti liiga parimaks mängijaks. Sidemängija Kusti Nõlvak (21) viskas tublide etteastetega letti tõsise avalduse pääsemaks koondise lõppvalikusse - taas peamurdmist ja halle karvu peatreener Avo Keelele! Korraliku hooaja teinud tempomeestest teenis Siim Ennemuist (23) koondisekutse, Vaido Veek (26) mitte. Viimase vajaliku tükina lisandus meeskonda hooaja jooksul Jaanus Nõmmsalu. Müts maha kogenud nurgamehe ees, kes suutis 32aastasena leida enese ülestöötamiseks motivatsiooni.

Väikeseks murekohaks on TTÜ vahetusmehed. Said puhuti platsile nemadki, aga mõnel vanemal tasuks kaaluda mänguaja suurendamise nimel klubivahetust, muidu võib areng pidurduda.

Tartu Bigbank. Leegionäre jäi hooaja keskel järele üks - lätlasest sidemängija Artis Caics. Võistkonna esitus vastas komplekteeritusele. Noorte mäng käibki üles-alla. Robert Täht (19) ja Renee Teppan (19) võisid ühes geimis lüüa palle maha nagu naelu põrandasse ja järgmises oma eksimustega treeneri hulluks ajada. Ebastabiilsus selles vanuses pole hull asi, peamine, et noormeeste peas kõik kontrolli all püsiks ja tähehaigust peale ei tuleks. Arenguruumi on mõlemal kõvasti, potentsiaali samuti.

Rohelised on ka keskblokeerijad Henri Treial (20) ja Kevin Soo (19). Need neli meest said väärtusliku karastuse. Kogenud koondise libero Rait Rikberg oleks ilmselt tahtnud teistsugust kogemust. Pole ta ju harjunud medalita jääma. Mullu hiilgava vahetusmehest jokkerina ilma teinud Priit Luik põhimehe rollis kotkalendu Eesti võrkpallitaevasse sooritada ei jaksanud ja langes välja ka koondise vaateväljast.

Võru ja Rakvere. Nende klubide ülesanne ongi olnud oma mängijate arendamine. Nagu ma korduvalt trööstisin hooaja jooksul kaotuste tõttu muremõtteisse vajunud Võru Valio juhendajat Marko Metti: sinu tööle antakse hinnang hiljem. Näis, mitu Võru ja Rakvere noorukit värvatakse sel suvel suurtesse klubidesse.

Eilne jalgpalli Eesti karikavõistluste veerandfinaal Narva Transi ja Sillamäe Kalevi vahel toimus erakordselt kõrgetele panustele. Sisuliselt oli mängus 100 000 eurot (NB! Jutt ei käi kihlveopettustest, vaid ausast auhinnarahast), mis on Eesti klubijalgpallis liikuvaid summasid arvestades suur summa. Kahjuks Trans võitis 2:1.

Miks kahjuks? Sest mida vähem ressursse käpardlik ja pahatahtlik Trans ning tema juht Nikolai Burdakov enda käsutusse saavad, seda suurem tõenäosus, et parasiitlik Trans hääbub, mis teeks Eesti jalgpallile head.

Eilne paljastus Delfis, kuidas kihlveopettuste tõttu tegutsemisekeelu saanud Transi kauaaegne ründaja Maksim Gruznov (pildil) annab endiselt klubi noormängijatele trenne ning president Burdakovi ülbe õigustus säärasele ebaeetilisele olukorrale tõestavad taas (ei tea juba mitmendat korda), et Narva Trans on mädamuna.

Eeldatavasti nuumab jälk moodustis end tänavugi eurosarjas osalemisest laekuva 100 000eurose boonusega, sest tänu Sillamäe Eesti karikavõistlustelt väljalangemisele takistavad Transi teed eurosarja vaid kaks üpris ebatõenäolist stsenaariumit: 1) Eesti karikavõitjaks tuleb Tartu Tammeka, 2) Tammeka kaotab karikafinaalis Nõmme Kaljule.

Kõik muud variandid tähendavad, et Trans on tänu mullusele neljandale kohale taas eurosarjas. Kahjuks puudub igasugune lootus, et piirilinlased esineksid tänavu erinevalt kui eelmisel 13 järjestikusel eurohooajal, kus ei pääsetud kordagi järgmisse ringi ja võideti vaid üks kohtumine (lisaks sai vastane ühel puhul tehnilise kaotuse). Nagu viitab hetkel viimane tabelikoht kõrgliigas, on Transi meeskond komplekteeritud puudulikult ning klubi organisatoorne pool saamatu.

Eilse veerandfinaaliga oli hädadest mitte priil, aga Transist kordades puhtama renomee ja selgema sihiga Sillamäe Kalevil võimalik sooritada Ida-Virumaa jalgpallis paleepööre. Eesti jalgpalli kahjuks see ei õnnestunud.

Eelmisel suvel, kui meie kümnevõistlus jäi pärast Eesti taasiseseisvumist esimest korda olümpiaareenil esindamata, ilmusid meedias pikad lood ja kommentaarid senise trumpala kehvast käekäigust.

Muretsemiseks oli ka põhjust, sest vanad kotkad - Mikk Pahapill ja Andres Raja - olid vigastena maandunud ning noored kotkad tundusid kõrgeks lennuks veel liiga nõrgad.

Kuid juba talvel saabusid esimesed märgid uue tõusu algusest: USAs paugutas Maicel Uibo, Eesti mitmevõistluse meistrivõistlustel näidati kõigi aegade parimat keskmist taset, EMile pääsesid Pahapill ja tulevikulootus Kaarel Jõeväli, kes esines seal ka kiiduväärselt.

Välihooaja esimese magustoidu serveeris 20aastane Uibo, parandades kümnevõistluses isiklikku rekordit ligi seitsmesaja punktiga ja täites ühtlasi MMi A-normi 8200 punkti.

Nüüd on järjekord kodumaal harjutavate tulevikumeeste käes. Ligi 8000 punkti suurust kogusummat ootaks eelkõige Jõeväljalt.
Ent andkem siinkohal sõna Uibole. "Mina olen valikuga väga rahul," ütles ta pärast superhästi õnnestunud etteastet. "Ei kujuta ette, mida praegu Eestis teeksin."

Veel otsekohesem oli Uibo senine treener Tõnu Kaukis. "Arvan, et siin poleks mingit arenguhüpet toimunud. 7500-punkti-mees poleks kedagi huvitanud," tulistas Kaukis.

Eesti kümnevõistluse eksrekordimees Kaukis teab, mida räägib. Palju noori gümnaasiumi lõpuks korralikule tasemele ehk 7000 punkti kanti aidanud treeneri mitmed perspektiivikad õpilased on kodumaal langenud ebainimliku süsteemi, mis toetab juunioride eliidist täiskasvanuteklassi tippu pürgijaid hädiselt, ohvriks ja nad on pidanud naelikud kiirelt varna riputama. Viimati juhtus nii näiteks Taavi Sarapuu ja Taavi Saarega.

Erinevalt Uibost ei leidunud neil kahjuks piisavalt pealehakkamist. "Kui vanavanemad Maicelilt küsisid, milline on ta plaan B, kui plaan A ehk USAsse õppima ja treenima minek lendab vastu taevast, vastas poiss: plaani B polegi - ma lihtsalt pean USAsse saama," meenutas Toomas Uibo, kui tõsiselt poeg eesmärgi nimel tegutses.

Eesti kaugushüppe grand old man Tõnu Lepik räägib Uibost ülivõrdes, kuid toob välja ka USA üliõpilasspordi karmi poole. "See on hakklihamasin," arutles Lepik. "Sügisest juuni alguseni on sportlastel head võimalused ja kõva tempo peal, suvel ei huvita kedagi, kas ja kuidas sa tiitlivõistlustel esined."

Seda mahlade väljapigistamist USAs oleme ligi viis aastat näinud sprinter Marek Niidu puhul ning oleme ka kõvasti urisenud, et ta ei saa tiitlivõistlustel trumpe lauale lüüa. Sisehooajal ja kevadel teeb Niit vägevaid tulemusi, suvel on ta paraku olnud kui tühjakspigistatud sidrun. Samas, jäänuks välejalg Eestisse, poleks seniseid rekordeid suure tõenäosusega sündinud.

Pärast Uibo vägevat kümnevõistlust saatis Kaukis talle Facebooki kaudu õnnitluse, kuid pani südamele: "Mõtle edaspidigi oma peaga ja ära lase koormustega endale liiga teha."

Lõpetuseks veel sõna Uibole, kes selgitab arenguhüppe tagamaid nii: "Hea kliima, keskkonnavahetus, väikesed muudatused treeningmetoodikas, korralik toit ja taastumisvõimalused."

Edu ja vastupidamist Uibole!