„Star Trek: Otse pimedusse" on hea film, kohati lausa väga hea film, peamiselt järgnevatel põhjustel: Benedict Cumberbatch, Simon Pegg, 132 minutit katkematut märulit ja väga muhe huumor. Ülejäänud 3000 tähemärki räägin ma, miks on tegu selle aasta ühe kõige suurema pettumusega.

John Harrisson (Cum... Cumber... Sherlock!) on hävitanud suurema osa Tähelaevastiku juhtkonnast. Üks väheseid allesjäänud kapteneid on James Tiberius Kirk (Chris Pine), kes võtab oma pühaks kohuseks Harrisson vastutusele võtta, maksku mis maksab!

Ma olen ropp nohik! Õige paremusjärjestus on Gate, Wars, Trek, ent kuni sõna Star seal figureerib, siis ma olen fänn. Just selle pärast pean ma kahetsusega tõdema, et ma astusin pärast „Otse pimedusse" lõppu kinosaalist välja pettununa.

Ma olen sügavalt veendunud, et film peab töötama igasugusest kontekstist väljarebitunagi ja selles vallas pole Star Treki saaga uuele osale justkui midagi ette heita. Ometi oleks J.J. Abrams võinud õppida midagi Jon Favreau „Raudmehe" õppetundidest. Täpselt sama süžee, mis on vürtsitatud lihtsalt rohkemate märulistseenidega, ei tee järge originaalist paremaks.

2009. aasta „Star Trek" on aga vaid üks ja tegelikult väga väike nael järje kirstus. Palju hullemalt kummitab „Otse pimedust" 47-aasta tagune originaalne kultussari.

Möödunud kümnendi lõpetanud uusversioon näis andvat oma ajarännusüžeega selge märgi - me ei kanna enam endaga kaasas Shatner-Nimoy taaka ja me astume sellest hetkest oma rada oma tegelastega (ja, tuleb rõhutada, uute lugudega).

Seda pole tehtud! Stsenaristid on igal võimalusel sisse visanud vihjeid või lauseid originaalseeriale, isegi kui see vahetusse konteksti ei istu. Bones (Karl Urban), Sulu (John Cho), Chekov (Anton Yelchin) on parimal juhul telesarjast nähtud tegelaste koopiad, halvimatel juhtudel paroodiad. Isegi Scotty, kes on geniaalse Simon Peggi poolt suurepäraselt kehastatud, ei ole patust prii.

Ainsana lastakse sekundeerivatest karakteritest särada Uhural (Zoe Saldana) ja sedagi tema ja Spocki (Zachary Quinto) suhte tõttu.

Ja ma olen jõudnud tagasi probleemi alguse juurde: originaalsuse puudumine. „Star Trek" oli väga hea film, ent ta oli ainult Kirki ja Spocki film. See järg oleks pidanud olema meeskonda avav film ja Abrams üritab: Zulu esimest korda kaptenitoolis on filmi vast muhedaim hetk, Chekovi nägu, kui tal kästakse punane särk selga ajada, on hiilgav ... Aga siis tuleb Abramsile meelde, et neli minutit pole midagi õhku lennanud ja nupule peab vajutama üks peategelastest. „Otse pimedusse" on film, mis kardab rahulikult olla ja see on kohati nii selle tugevus kui nõrkus.

Kui ma juba uut „Star Treki" „Raudmehega" võrdlesin, siis võiks ju jätkata, sest mõlema filmi suurimaks trumbiks on Sherlock Holmes. „Treki" kontekstis räägin ma muidugi Cumberbatchist, kes on järje suure pahana enam kui uskumatu. Näitlejana on tegu täieliku geeniusega, kes paneb meid tõesti USS Enterprise'i meeskonna pärast muretsema.

Ja siis rikutakse see kõik ära! Ma ei taha laskuda detailidesse, et mitte rikkuda ära inimeste filminaudingut, aga kasutades ühest teisest ulmesarjast pärit metafoori, helikruvikeeraja on väga libedale teele minek. Vahetevahel peab tagatasku ka tühi olema ja pole midagi valesti kui ratsavägi saabub kohale kohe pärast viimase hetke möödumist. Mida ma tahan öelda, on, et Abramsil ei jätkunud julgust jääda oma filmile truuks!

Ma lõpetan nüüd oma virisemise, sest kui teile meeldis „Star Trek otse pimedusse", siis põhjusega. Tegu on igati korraliku popkornifilmiga. Ma lihtsalt soovin, et minu objektiivselt antud hinne ei paneks mu sisemist filmi- ning ulmefänni kooslust nõnda valjult vastu protestima!

"The Place Beyond the Pines" ehk "New Yorgi varjus" (kohutav tõlge filmi maaletoojate poolt, aga jätame selle praegu tagaplaanile) on tragöödia kolmes vaatuses. See annab peaosatäitjatele suurepärase võimaluse end parimast küljest näidata. Kolmanda vaatuse oleks aga võinud selle tragöödia puhul ära jätta.

Sisust. Eraklik ja salapärane Luke (Ryan Gosling) on motokaskadöör, kes liigub rändtivoliga linnast linna. Läbisõidul New Yorgi lähedal asuvast linnakesest nimega Schenectady (filmi ingliskeelne pealkiri viitab linna indiaanikeelsele nimele) võtab ta ühendust kunagise kallima Rominaga (Eva Mendes) ning saab teada, et naine on vahepeal toonud ilmale tema poja. Mees otsutab seepeale rändurieluga lõpparve teha ning asub tööle mehaanikuna autoremonditöökojas, mille omanik leiab Luke´i motoannetele rakendust ohtlikus pangaröövide skeemis. On vaid aja küsimus, millal Luke seadusega pahuksisse satub.

Viimane lõik oli pärit ametlikust sisututvustest. Antud filmi puhul meeldis mulle, et üldine taust ja ka treiler ei andnud linateose iva ära. Siin oli kahe mehe lugu: Gosling ja politseinikku mänginud Bradley Cooper. Hiljem ka nende poegade saatus. Kokkuvõttes oligi isa-poja film.

Esimene vaatus keskendub Goslingule. Tema sooviks on olla hea isa, mis lõppeb paratamatult läbikukkumisega. Mõne näitleja puhul mõtled, et ta sobib vaid üht tüüpi rolli: märulimees, pehme pereisa vms. Goslingul on omalaadne stamproll tekkimas: mees, keda sa ei mõisteta; ta teeb valesid, kohagi isegi naiivseid otsuseid, aga süda on õiges kohas; sa ei suuda teda läbi näha! Nii oli näiteks "Drive`is" ja nii on ka siin: autot asendab mootorratas, aga kuritegeliku tee valib ta ikka. Vaatajana tahaks sa rohkem tema tausta teada, tema tagamõtteid mõista, aga seda ei juhtu. Samas on kõik tema suures plaanis antud liigutused ja pilgud enamatki kui tuhat sõna. Kui mõne stamprolli puhul võib kiruda, siis Goslingu puhul on (veel) kõik hästi. Tema Luke on filmi meeldejäävaim tegelane.

Ka Cooper näitab taas, et sobib ka draamanäitlejaks. Ta kehastab politseinikku, kes tahab olla õilis, aga samas on korruptsiooniga vastamisi. Inimesed pole täiuslikud: kui ka hakkab tunduma, et tahab kõik patud kustutada, siis tegelikult on ta isekas ja tahab karjääriredelil tõusta. Sellelgi on omad ohvrid: abielu, poja austus ja muidugi südametunnistus...

Loost endast. 2/3 filmist on väga hea ja Gosling ning Cooper kannavad selle hästi välja. Eve Mendesi kohta ei oska midagi öelda. Muidugi tore, et ta endale võtteperioodil ehk reaalses elus ilusmehe Goslingu peigmeheks leidis, aga osatäitjana ei jäta ta erilist muljet. Ütleb oma repliigid ära, ka pisaraid valab, kuid talle kaasa elada ei oska. Tuimaks jääb ta pisarate kiuste.

Temast hoolimata on film tugev kuni viimase kolmandikuni. Siis tuleb sisse järgmise põlvkonna teema ehk peategelaste poegade edasine saatus. See võinuks ära jääda. Suudab ka vaataja iseseisvalt edasi mõelda. Sisse tuleb liiga palju ilmseid ja oodatud stampe. Miks seda vaja oli, jäi segaseks. Isa-poja suhte kohta saime piisavalt palju juba varem.

„Raudmees 3" tegevus leiab aset jõulude ajal. Õnneks tuleb film ise välja neli kuud hiljem, sest muidu ei suudaks ükski kuuse alt leitud nänn Robert Downey Jr. konkureerida.

„Tasujate" sündmused on Tony Starki (Downey) raputanud. Ta ei suuda magada ja ta suhe Pepperiga (Gwyneth Paltrow) on mõranemas. Just siis, kui asjad ei saa enam hullemaks minna, ilmub välja kurjade plaanidega Aldrich Killian (Guy Pearce) ja tema ülemus Mandarin (Ben Kinglsey) ning Tony elu pööratakse enam kui pea peale.

„Raudmees 3" on hoopis teine loom, kui kõik kolm eelnevat filmi, kus Downey Jr. ülikonna selga on tõmmanud ja kindlasti parim Raudmehe sooloseiklus. „Tasujate" vari kõrgub Marveli superkangelaste soolofilmide kohal veel ilmselt pikka aega ja seetõttu on loogiline, et koomiksifirma on Faas 2 koondnime kandvad filmid otsustanud pauguga lahti lüüa just oma armastatuima tegelasega.

Et anda võimalus kinopublikule New Yorgi sündmustest paremini toibuda kui seda on teinud Stark, algab film vaikselt ja intiimselt. Esimest korda kuuleme me Tonyt oma lugu jutustamas kaadritaguse häälena ja me näeme, kuidas ta on ise (paljuski) oma hädades süüdi. Nähes oma sõpra Happy't (esimese kahe filmi lavastaja Jon Favreau, kes kannab geniaalset parukat!) haiglas lamamas, võime me peaaegu unustada, et see on mees, kes on vastamisi läinud jumalatega, ning võitjana väljunud.

Ent märul ei saa end ühes „Raudmehe" filmis kuigi kaua peita ja õige pea lendab Tony uhke Malibu kodu koos tema armastatud raudrüüdega õhku ja vajub merepõhja. Enne filmi linastumist oli täiesti õigustatud kartus, et stseen, mida on mängitanud kõik senised filmi treilerid, on seetõttu ekraanil natukene igav. Ei ole ja seda suuresti tänu lavastaja Shane Blacki poolt sisse nõelutud rosinatele, mis nõuavad tähelepanu, pakuvad veidi huumorit ja ohtralt üllatusi.

Lisaks üllatustele, mida näeb kahe ja peaaegu poole tunni jooksul ohtralt, hoiavad filmi spidomeetrijoont kaugelt üle nauditava suurepärased näitlejad. „Raudmehe" suurim trump on alati olnud Downey, kelle näitlejaimago käib geeniusest playboyist miljardärist heategija Starki omaga kokku kui sukk ja saabas. Seekord tuleb tal aga väga sügav kummardus teha oma kaasstaariansamblile.

Vanad olijad Paltrow ja Don Cheadle (Raudmehe abimees Sõjamasin, selles filmis Raudpatrioot) jõuavad mõlemad uuele tasemele ja eriti hiilgab Paltrow, kes lõpuks ometi saab osaleda paaris väga vinges märulistseenis.

Pearce on Killianina hea ja tabab hullumeelsuse-hirmuäratavuse keskpunkti peaaegu ideaalselt. Tema hingele jääb siiski ka filmi kõige igavam koht, aga sellest natukene hiljem

Kaks näitlejat säravad aga eredamalt kui taevatähed. Neist esimene on vaid 11-aastane Ty Simpkins, kes saab Tony sõbraks mehe kõige madalamal hetkel. Simpkinsi väike Harley ja vigane Stark on semud, kes ei jää kuidagi alla Blacki teistele duodele „Surmarelvast" või „Kiss Kiss Bang Bangist".

Aga absoluutselt iga stseeni suudab teistelt näitlejatelt üle lüüa Kinglsely kurja Mandarinina. Mees suudab oma vähest ekraaniaega kasutada tõeliselt hirmutavalt ning kui ta on lõpuks ekraanil enam kui paar sekundit, lähevad asjad aina paremaks. Ainuüksi tema nägemiseks tasub filmipileti hind end ära.

Black ja tema kaasstsenarist Drew Pearce on loonud tõeliselt meelelahutusliku filmi, kus märul ja huumor on ideaalses tasakaalus ja mis ei väsi vaatajat üllatamast ning tähelepanelikkuse eest premeerimast. Terve filmi juures on vaid paar väikest probleemi.

Esiteks eelpoolmainitud igavus. Killian käib koos Pepperiga läbi oma aju hologrammi samal ajal kui Tony oma majas rahulikult veini joob. Njah.

Teiseks rabeleb filmi teine vaatus identiteedikriisis. Tony satub väikeses maalinnas täiesti tarbetult pahade tegelastega vastamisi ja järgneb võitlusstseen, mis jääb kõvasti alla „Thoris" nähtule. Ühtlasi on see hetk, kus peaks edasi arenema eelnevalt nähtud paanikahoogude süžeeliin, ent see saab väga mitterahuldava lahenduse.

Ma tean, et filmi teisel, viiendal või kolmeteistkümnendal vaatamisel leian ma palju rohkem vigu, mille üle viriseda, aga samas ma tean, et ma jõuan selle 13. korrani, sest puhta meelelahutusena on „Raudmees 3" peaaegu perfektne.

PS! Hulkbusteri ülikonna nimi on Igor. Ma lihtsalt tahtsin selle siia lõppu lisada, sest millegi pärast ei suuda ma selle üle naermist lõpetada.

Mureliku blogilugeja (kelle ma just välja mõtlesin) kiri: „Kas ma peaks meelt lahutama „Õudne film 5" või värvi kuivamise vaatamisega?" Kui kuivav värv veel natukene joovastavalt lõhnab, siis on sealt saadud laks kindlasti parem kui paroodiafilm. Muidu on tegu 50/50 valikuga.

Seekordne „Õudne film" parodeerib taas värskeid õudusfilme, eriti hiljutist hirmutist „Mama". Millegi pärast on sisse lipsanud ka „Must luik", mis oma 2010. väljalaskeaastaga ei ole ju teab mis päevakajaline teema, aga vähemalt pakub ta ühe siiralt naljaka koha.

Stsenaristid Pat Proft ja Daviv Zucker lõid kunagi helgetel aegadel filme nagu „Politseiakadeemia", „Ässad!", „Palja relvaga" ja õigustatult maailma naljakaimaks filmiks peetav „Lennuk" (mille Zucker ka lavastas). Lavastaja Malcolm Lee 2002. aasta satiiri „Salajane vend" ehk „Undercover Brother" ketrasid meie telekanalid tülpimuseni, ent tegelikult oli see väga muhe film. Ja nüüd tulevad nad kolme peale välja sellise tükiga nagu „Õudne film 5".

Kui „Õudne film 2" 2001. aastal välja tuli, olin ma just saanud 13-aastaseks. Ilmselgelt pidasin ma just seda maailma kõige naljakamaks filmiks. Nüüd tagasi vaadates ei kahetse ma seda arvamust, sest seal oli reaalselt naljakaid kohti, millest kõige eredamalt kirgastub kummitusseks. „Õudne film 5" võib aga rõõmsalt uhkustada naljapuudustega!

Neli stseeni, mis mind muigama võtsid on järgmised:
1) Snoop Dogg/Lion arutab šampooniga oma intiimpiirkondade pesemist.
2) Kummituse mõju all olev tantsiv koduabiline.
3) Vihje filmile „Päev, kui maailm jäi seisma".
4) „Musta luige" lesbistseeni väga visuaalsed metafoorid.

Eks igaüks leiab filmist kümnete kehvade ürituste seast mõne nalja, mis tema jaoks sobib, ent ma arvan, et minuga sama naljahulga saavutanud mahuvad filmisõprade tipmise 10 protsendi sekka. Ülejäänud tund ja 15 minutit vahite te emotsioonitult ekraani ja küsite endalt, miks mu elu on läinud seda teed, et ma praegu siia kinosaali pidin juhtuma.

Räägime näitlejatest? Asi algab kohutavalt kui Charlie Sheen ja Lindsey Lohan on oma puises vormis. Seejärel võtab rolli üle võlts-Freeman pealelugeja, enne kui Dogg/Lion saab oma võimaluse särada. Sõna „hea" ei ole tarvis mitte kellegi kirjeldamiseks kasutada.

Peaosas pole esimest korda sarja jooksul mitte Anna Faris, kes suutis end hästiajastatud rasedusega sellest rongiõnnetusest päästa. Tema asemele on palgatud teine blondiin, „Keskkoolimuusikalist" tuule tiibadesse saanud Ashley Tisdale.

Ainus mure on see, et Farisesse on nunnu käpardlikkus ja blondiinsus sisse kodeeritud. Temas peidus olev loomulik huumor teeb iga komöödia vaadatavaks. Tisdale on aga lihtsalt täiesti tavaline noor näitlejatar ja ta ei suuda „Scary MoVie't" päästa.

Ja kes kurat sellise ingliskeelse pealkirja välja mõtles? Kohutav, nagu kogu filmgi!

Ainsaks päästerõngaks „Õudne film 5" paadis võib osutuda Eesti ilm, mis nädalavahetuseks ei luba just väga säravat päikest. Aga miks peaks keegi valima oma meelelahutuseks sellise filmi teeskleva õnnetusehunniku, eriti nädalal, mil kinodesse on oodata „Raudmees 3" ja „New Yorgi Varjus"? Ajuvaba!

Danny Boyle'i uus film "Transs" pole väga halb film, aga väga hea ka mitte. See on justkui "Memento" väiksem veli, mis küll üritab, aga suurtesse kingadesse astuda ei suuda.

Lühidalt sisust. Mainekas oksjonifirmas töötav Simon (James McAvoy) kistakse hulljulgesse kunstiröövi, mille käigus läheb kaotsi ülihinnaline maal. Röövi korraldanud kurjategijad eesotsas karismaatilise Franckiga (Vincent Cassel) ei kavatse aga asjade taolise käiguga leppida ning mälukaotuse all kannatav Simon saadetakse hüpnoterapeut Elizabethi (Rosario Dawson) jutule, lootuses, et viimane aitaks mehe mälus sobrades maali asukoha välja selgitada.

Kuna mälukaotus on filmi põhiliin ja loomulikult tuleb lõpus mitu suurt pööret, meenuski filmi vaadates kohe "Memento". Rääkides käesolevast filmist: algus kujutas haaravalt kunstiröövi ja ka esimesed seansid hüpnoterapeudiga andsid lootust, et tegu võib olla aasta ühe haaravama thrilleriga.

Aga siis läks kõik käest ära. Boyle üritas vaatajat samuti hüpnotiseerida, aga nii mõnegi stseeni puhul oli isegi kinosaalis pigem kuulda naeru kui ärevat ühes rütmis hingamist stiilis "mis nüüd küll juhtub". Pingutatud seksistseenid; kõmmutamine kui tüüpilises märulifilmis ja loogikavead. Näiteks sain teada, et revolver, kuhu mahub kuus padrunit, töötab vajadusel justkui automaatrelv, mida võid ka laadimata lõputult kõmmutada. Ja nipp kurjategijatele: kui tapad kellegi ära, viska ta auto pagasiruumi mädanema, auto vii avalikku garaaži ja probleem lahendatud! Haisu ei tunne keegi, auto võib seal seista nädalaid või isegi kuid. Kui kunagi viitsid, lähed tood laiba ära. Ka filmi lõppvaatus kiskus liigagi B-kategooria märulifilmiks ja viimane stseen paljastas, et filmi lahendus oli tegelikult algusest peale ettearvatavam kui tahtnuks.

Arvustuse viimane lõik tuli väga kriitiline, aga filmi teise poole peale mõeldes taolised emotsioonid tekivad. Positiivsest rääkides: Vincent Cassel mängis hästi nagu alati, tema pärast suudaksin ilmselt seda filmi kunagi ka uuesti vaadata (45 minutit enne lõppu võib-olla loobuksin). Ja ka algidee oli tegelikult väga hea. Hüpnoos kui selline on huvitav nähtus ja nii mõnigi koht pani selle üle laiemalt mõtlema.

Danny Boyle on vaieldamatult suur lavastaja ("Trainspotting" on minu meelest parimaid filme viimase paarikümne aasta jooksul) ja loodetavasti tuleb talt veel palju häid filme. Sel korral tahtis ta ehk liiga palju: teha šokeerivat ja rabavat filmi, aga detaile sai liigagi palju kokku visatud. Muidugi võis asi olla ka selles, et tal oligi liiga palju korraga käsil: ta tegeles filmiga Londoni olümpia avatseremoonia loomise kõrvalt. Multifunktsionalism ei tööta ka kõige suuremate geeniuste puhul.

Näidisdialoog, kui suure entusiasmiga tuleks reageerida kutsele minna vaatama Gerard Butleri uut märulit: „Mis teed?" „Midagi." „Läheks kinno?" „Mida vaatama?" „„Olümpos on langenud" näiteks." „Käib kah!"

Valge Maja (Nakatomi Plaza) ja Ameerika president (Aaron Eckhart, Holly Gennaro) on langenud terroristide kätte. Eriagent Mike Banning (Gerard Butler, John McClane) on ainus, kes suudab ta päästa. Telefonitsi üritab talle kasulik olla ainus mustanahaline tegelane, presidendi kohusetäitjast spiiker Trumbull (Morgan Freeman, Al Powell). Presidendi poeg Connor (Finley Jacobsen) täidab Argyle'i kohuseid.

Kui te ei saanud minu segase sisututvustuse järgi aru, mis filmi moodi „Olümpos on langenud" on, siis ei ole see film ka ilmselgelt teile.

„Olümpos on langenud" on „Visa hinge" kloon, selle vahega, et presidendi ja Banningu omavaheline suhe on palju tervislikum kui McClane'idel. Äkki on sarnasus juhuslik? Nad tutvustavad ühte täiesti kõrvalist tegelast kui agent Smithi. Mis te arvate, kuidas tema käsi edasi käib?

Paneme iroonia korraks kappi puhkama, sest tegelikult algab „Olümpos" väga vingelt. Tegu on filmiga, mis töötab vaataja jaoks ainult siis, kui ta ei tea, mis teda ees ootab, ent ühe hetke ma pean siiski välja tooma.

Nimelt on hämmastav, kuhu on ameerika kinopublik lõpuks jõudnud. Peaaegu 12 aastat on sellest möödas ja nüüd võib taas näidata filmis, kuidas lennuk niidab maha ühe USA suurtest sümbolitest, mis vajub kokku täpselt samamoodi kui Maailmakaubanduskeskuse tornid. Lavastaja Antoine Fuqua („Training Day", mis juhuslikult esilinastus 2001. aasta septembris) poolt äärmiselt riskantne käik.

Sarnast joont on näha terves filmis. Verd voolab ojadena, et mitte öelda jõgedena. Laipu vedeleb maas enam kui Valges Majas on tube (132. Mu pea on prügikast.). Ainus hetk, kui püssid vaikivad, on selleks, et saaks vahepeal pidada ka käsivõitlust või kedagi noaga pussitada.

Ülevoolava vägivallaga üritavad filmiloojad peita fakti, et tegelikult on „Olümpos on langenud" kehv film. Jah, esimene vaatus on väga vinge, ent niipea kui tegelased oma suu lahti teevad, läheb kõik allamäge. Kutsuda dialoogi puiseks on vaata et kompliment. Eriti teravalt lööb see välja valitsuse kriisinõupidamisel, kus presidendi kohusetäitja Trumbulli ja ühe tähtsa sõjaväelase vahel on õhus sama palju pinget kui tühjas patareis.

Ja siis on veel need hetked, kui ei mürtsu ja ei räägita. See, kuidas kõige kurja juur, Põhja-Korea terrorist Kang (Rick Yune) võtab eest oma võltsprillid, on kadreeritud kui maailma kõige dramaatilisem stseen ja vähemalt mina ei suutnud naerupahvakut tagasi hoida.

Lisaks läheb paha onu kaela ka filmi kõige suurem süü võrdluses „Visa Hingega": Kang ei ole Hans Gruber ja Yune ei kannata võrdlust Alan Rickmaniga. Tegelikult ei vääri ükski teinegi näitleja, vaatamata eeskujulikule osalejatenimekirjale, eraldi märkimist.

„Olümpos on langenud" on film, mida tuleb vaadata koos oma sõprade seltskonnaga võimalikult suure teleka ees, käes üks või kaks pudelit õlut keset, elavat diskussiooni. Nii võib see osutuda vägagi mõnusaks filmiks. Kinos vaadates on tegu korraliku käkiga.

„Unustus" pole hiilgav film, ent seal on palju vingeid detaile. Üks ebaolulisim neist on lahedaim must kiiver pärast Darth Vaderit, sarjast, millelt Tom Cruise'i värske kassahitt üpris palju laenab, nagu igast teisestki ulmefilmist.

Kohutava tulnukarünnaku tagajärjel on terve Maa elanikkond ümber kolinud Saturni kuule. Maale on alles jäänud vaid vähesed inimesed, kellest üks on Jack Harper (Cruise), piirkonna 49 (klišeedest „Unustus" ei pääse - New Yorki varemed) drooniparandaja. Kui ühel päeval maandub kosmosest aastaid mehe unenägusid painanud kaunitar Julia (Olga Kurylenko), peab Jack küsima, kas kõik on ikka nii nagu ta on kogu elu teadnud.

Üks mu sõbranna ütles surematu lause, kui ta kuulis, et Tom Cruise on vaid 172 cm pikk: „Ta ei saa olla nii lühike, ta on ju nii hea näitleja!" Ei, Cruise ei ole üleüldiselt hea näitleja, vaid ta on lihtsalt suurte filmide näitleja.

Vaadates pilguga Cruise'i filmograafias ringi tuleb tõdeda, et ega seal väga palju „tagasihoidlikke" taieseid ei kohtagi. Viimasest ajast võiks sinna kirjutada ehk „Rokiajastu" ja „Nagu öö ja päev". Kas te tõesti ei mäleta neid? Õige, sest need ongi kergelt unustatavad!

Vaatame aga mehe tõelisi kassahitte: „Võimatu missioon", „Top Gun", „Minority Report", „Maailmade sõd..." Okei, mitte see viimane, aga muidu on tegemist tõeliste klassikutega. Mitte tingimata hiilgavad, aga ikka ja alati vinged ja meeldejäävad. Täpselt nagu „Unustus" või palju sensuaalsema välismaise nimega „Oblivion".

Film algab aeglase jutustusega, kuidas meie maa hävis. Uskumatu, ent filmis, kus teeb kaasa ka Morgan Freeman on pealelugemisõigus usaldatud Cruise'ile. Ja väga õigesti, sest kui Freeman on eepiline, siis Cruise kuidagi monotoonne. Ta suudab jutustada maailma hävingust rahulikult ja samas kutsuvalt. Nõnda läheb ka terve ülejäänud filmiga, kus mees on liim, mis takistab filmi laialilagunemist.

Vaadates nüüd aga nimekast staarist mööda näeme ka teist „Unustuse" tõmbenumbrit: kõik on väga ilus. Järele jäänud inimesed elavad steriilses majas, mis näeb välja kui Apple'i pood. Sellele kontrastiks on maavärinate ja tsunaamide mõjul hävinud Ameerika, mis on tõeline tühermaa, ent üksikud väljatorkavad ehitised: Brooklyni sild, Vabadussammas ja kõige prominentsemalt Empire State Building on nagu majakad öös, mis lihtsalt tõmbavad pilgu endale ja seovad kõik tervikuks.

Lavastaja Joseph Kosinskit tuleb kiita, sest ta teab täpselt, kus on ta loo ja filmi trumbid, ja mees toob need esmaklassiliselt välja.

Ma tahaks siinkohal oma kiidulaulu jätkata, aga ma ei saa. „Unustus" võib olla suur, võimas, ilus ja kõike muud, ent üks ja ehk isegi kõige tähtsam osa on temast puudu - originaalsus. Iga vähegi kogenud filmisõber peaks „Oblivionis" ära tundma „Trekidest", „Sõdadest", „Iseseisvuspäevadest" ja „Kuudest" laenatud stseenid või motiivid.

Süžee pakub ka teisegi pettumuse: pidevalt põnevust keriv süžee jookseb teise vaatuse lõpuks pauguideedest tühjaks ja nõnda ei paku filmi lõpp mõnusat suurt märulistseeni, mille järele see näib kisavat. "Unustus" ajab "Ei, ma olen su isa!" stiilis stseeni. Kuigi taolisi üllatusi võib film pakkuda, siis midagi legendaarsele valgusmõõgavõitlusele lähedast ei paista ja sellest on kahju.

Ka Cruise ise on osa probleemist. Ta täidab oma täherolli imeliselt, ent matab sellega ära kõik teised meesnäitlejad. Freeman on filmis selgelt alakasutatud, ent kõige suurem pettumus on „Troonide mängu" tähe Nikolaj Coster-Waldau roll. Televaatajad teavad, et mehes on peidus nii draama- kui komöödiastaari, ent „Unustuses" jääb Waldau rolliks altkulmu põrnitseda ja paar korda päästikule vajutada - ande raiskamine.

Naisnäitlejatest: Kurylenko on ilus, ent ta näitlemine jääb natukene puiseks. Kui Bondi-tüdrukuna oli abitus aktsepteeritav, siis kosmonaudist ootaks natukene rohkem julgust ja iseseisvust. Andrea Riseborough Jacki partner Victoriana on aga filmi meeldivaim üllatus.

See tähendab meeldivaim üllatus väljaspool üksteist taga ajavaid süžeekeerde. „Unustus" töötab kõige paremini, kui vaataja ei tea sellest liialt palju ja seetõttu ei saa ma siin neid pikemalt lahata, ent kui üks film suudab mu meelt mõistlikus koguses lahutada ning samas panna mind korduvalt vastu laupa lööma, kuidas ma seda küll enne ei taibanud, siis ei ole tegu halva filmiga.

Mitte liiga hea, mitte liiga halva filmiga. Kui te suudate originaalsuse puudumisest mööda vaadata, siis võib olla tegu just teile sobiva meelelahutusega selleks nädalavahetuseks!

„Kurjad hinged" või filmisõbrale ehk tuntuma nimega „Evil Dead" on uusversioon 1981. aasta Sam Raimi kultusklassikast. Õnneks ei ole lavastaja Fede Alvarez otsustanud tabada originaalfilmi hinge ja seekordne versioon on täiesti omaette (heas mõttes õudne) loom.

David (Shiloh Fernandez) aitab oma õdel Mial (Jane Levy) narkosõltuvusest üle saada. Et võtta Mialt ära kiusatusobjektid, minnakse koos sõprade Ericu (Lou Taylor Pucci), Olivia (Jessica Lucas) ja Nataliega (Elizabeth Blackmore) sügavale metsa sisse onni,. Tüdruk hakkab varsti nägema õudusi, mille ta lähedased võõrutusnähtudeks klassifitseerivad. Selle vea eest maksavad nad oma eluga!

On väga raske rääkida uuest „Evil Deadist" mainimata Sam Raimi originaaltriloogiat. Kõik on paigas nagu vanasti: viis noort, vana hütt, inimnahast raamat, kaelakee, deemonid, õud. Ometi on tegu kahe täiesti erineva filmiga.

Raimi film on legendaarne. Lugege kokku, kui mitu „noored metsas omapäi" imitatsiooni on selle ning aasta varem välja tulnud „13 ja reede" põhjal tehtud, ja kui te vähemalt teise käe sõrmi abiks ei võta, siis ei saa te end korralikeks õudukafännideks pidada. See seab Alvarezile õlule aga jubeda surve: kuidas luua film, mis on uusversioon, ei korda juba mõne teise koopia räägitut ja lõpuks ei muutuks ka iseenda paroodiaks.

Mehe valik on väga lihtne ja tänapäevane: pane mängu rohkem verd ja ilgeid stseene. Väga palju rohkem!

Ja see töötab! Raimi filmide fännidele jagub äratundmisrõõmu küllaga, ent lõpptulemus on täiesti omaette töötav hea õudusfilm, mis pakub ohtralt võimalusi oma toolis ehmatusest hüpata ja samas hoiab ekraanil pikki visuaalselt ebamugavaid hetki, kus tahaks pea kõrvale keerata.

Ma otsustasin, et ma vihkan Alvarezi. „Suburgatory" on üks mu hetke lemmikkomöödiasarju ja nüüd ma ei saa seda enam kunagi sama pilguga vaadata, sest selle staar Levy on minu jaoks igaveseks rikutud. Ta on näitlemine on lihtsalt õudne, heas mõttes ja filmi kiitvalt. Ma ei tea, kas noorele neiule saab olla komplimendiks, et temast saab äärmiselt usutava kolli, ent „Kurjad hinged" võidavad sellest kõvasti.

Teised näitlejad on täpselt samasugused nagu originaalversioonis - kergelt unustatavad. Ometi seob Levy keskne osatäitmine kõik viis nii hästi pundiks kokku, et tekib tunne, et ühe ansamblist väljakukkumisel kaotaks terve film väga kõvasti.

Paar sõna tahaksin öelda ka pildi kohta. Ma vaatasin pärast uusversiooni üle ka 1981. aasta „The Evil Deadi" ja peab tõdema, et on uskumatu, kuidas 30 aastat arengut puhtalt kaameratöös ja pildikvaliteedis võib filmile meeletult juurde anda. Mäletate veel neid stseene, kus kehatu kaamera jookseb mööda metsa meie kangelastele lähemale? Mina ka ei mäletanud, aga 2013. aasta filmi puhul ei suuda ma neid unustada.

Proovige nüüd minuga sammu pidada: varsti on tulemas on „Evil Dead 2" ehk värske uusversiooni järg, „Army of Darkness 2" ehk Sam Raimi neljas film sarjas ja lõppudelõpuks „Evil Dead 7", mis seob kaks erinevat filmiliini omavahel kokku.

Ma tunnistan, et ma olen alati esimene viriseja, kellele ei meeldi mitukümmend aastat surnud olnud sarjade äratamine või uusversioonide tegemine, aga kui need filmid on sama head kui 1981. aasta „Kurjad hinged" või 2013. aasta „Kurjad hinged", siis laske tulla!

„G.I. Joe: Kättemaks" ähvardab olla kohutav film, ent 105 miljoni euro suurune eelarve päästab ta rämpsuhunnikust ja teeb sellest vaadatava märuli.

Maailma kõige kurjem organisatsioon Cobra maksab esimeses filmis neile tappa andud G.I. Joe eriüksusele kätte. Maine hävitatud ja liikmed üle maailma laiali, peavad käputäis Joe'sid (Dwayne „The Rock" Johnson, Channing Tatum, Bruce Willis jt.) päästma enda üksuse ning terve maailma!

Ma pean alustama „G.I. Joe: Kättemaksust" rääkimist andestamatu vea välja toomisega. The Rocki tegelaskuju nimi on Roadblock, mis on eesti keelde tõlgitud kui lihtsalt Blokk. Miks ei oleks võinud see olla Teesulg? Arvestades, et kõik meeskonnaliikmed lühendavad mehe nime niikuinii Blockiks, siis võiks ju Rock olla siinkeelses filmis lihtsalt Sulg. Ja kohustuslik kehv aprillinali sai sellega tehtud!

„Kättemaks" on halb film! Šüžee on labane, rohkemate aukudega kui korralik Emmental ning kahe peategelase Tatumi ja Johnsoni vaheline keemia nõrgem kui keskmise kurjami kael sellises filmis. Kõige tipuks on tegelastele kirjutatud dialoog hullem kui keskmine „Videviku" fänni loodud seksromaan.

Ent ometi ei ole „G.I. Joe: Kättemaks" kaugeltki kõige kehvem film, mille te sel aastal läbi vaatate, ja seda kõike väga lihtsalt põhjusel. Raha eest ei saavat osta armastust, aga katkisele seinale saab 105 miljoni euro eest peale panna väga palju krohvi.

Paugutamisfilmide puhul on harilikult kõige kergem paikamistöid teha vingete märulistseenidega ja seda teed on ka siin mindud. Üllatuslikult ei paku enim naudingut aga mitte püstolistseenid vaid iga hetk, kus ekraanil on mõõgakunstnikud Storm Shadow (Byung-hun Lee), Snake Eyes (Ray Park) ja Jinx (Elodie Yung). Kõrgel Tiibeti mägedes aset leidev võitlusstseen on nii eriefektiderohke, et kõik loogikareeglid nõuavad, et sa seda ei usuks, ent ometi on see nii pagana kaasahaarav.

Uskumatu, aga tõsi: ma tundsin märulit vaadates tõsiselt puudust Peter Jacksoni 48-kaadrit-sekundis tehnoloogiast, mis oleks andnud sellele kõigele veel grammi võimsust juurde.

Selline ongi siis „G.I. Joe 2" saatus, olla märulistseenide jada, mis on ühendatud parajalt õudsete vestlusstseenidega, mille naljad on veel kehvemad kui minu poolt siin teksti alguses tehtu. Ühe erandiga!

Jonathan Pryce kinnitab taas igivana tõdemust: kui sa soovid, et su filmi suur ja paha tegelane oleks tõeliselt kuri, ent ometi nõnda šarmantne, palka ingl... Okei, seekord waleslane (nagu näiteks Hannibal Lecter ehk Anthony Hopkinski), aga saar on sama! Kurjuse kätte langenud USA presidenti kehastav Pryce varastab absoluutselt iga stseeni, kus ta oma nägu näitab ja tema suust kõlavad ka ainsad filmi reaalselt töötavad naljad. („Presidendi töö pidavat olema keeruline ja raske, aga mina kohtusin eile Bonoga!") Ma ei imestaks, kui suurem osa ameeriklasi oleks ka pärast filmi vaatamist nõus tema poolt hääletama.

Üks hurjutus siia veel lõppu: „G.I. Joe: Kättemaks" saab hakkama ühega filmi surmapattudest ja paigutab kõik oma parimad hetked juba treilerisse. Nõnda läheb filmi kliimaks, kus üks maailma suurlinn pihuks ja põrmuks tehakse, kiiremini pingest tühjaks kui Tallinnas löökauku sattunud rehv.

Lõppudelõpuks siis on tegu filmiga, mis teeb täpselt seda, nagu te arvate. Tegu on multifilmiliku märuliga, mis lahutab kohati meelt, pakub ajuvaba meelelahutust, ent ei vääri kohta mitte kellegi kodusel DVD-riiulil.

„See ei ole keskkool, kus te saate läbi laulmise oma isiklikke probleeme lahendada. See on sõda!" ütleb üks „Lauluässade" tegelane üsna filmi alguses. Tõepoolest, tuleb nõustuda, et „Gleega" tegu ei ole, aga seda ainult tänu iseenda parodeerimisele.

Traditsiooniliste kaunitaride traditsiooniliste lauludega tippu jõudnud a capella bänd Bellas põrub oma ajaloo tähtsaimal võistlusel täielikult ja peab uuel aastal vastu võtma igast värvist ja kehakujust naisi, et alistada oma igipõlised rivaalid Treble Makers.

„Glee" on hetkel maailma üks populaarsemaid sarju, kui mitte isegi kõige popim. Ma mõtlen seda kogu austusega, aga suur osa sarja menust on kinni selle ajuvabaduses: vaatajad saavad aju välja lülitada ja kuulata tuntud palasid uues (kohati huvitavas, kohati kohtuavas) kuues.

Hollywoodi filmipomod ei maga ja kui miski toob raha sisse väikesel ekraanil, siis peab see ka suurel töötama. (Kui me loeme selle fenomeni alguseks „Keskkoolimuusikali", siis on see juba mõlemas formaadis ka kõvasti taskuid raskemaks teinud.) Lubage tutvustada „Lauluässasid".

Ometi on see film midagi enamat kui „Glee" seelikusabal liugu laskmine. Jälgitud on küll sedasama valemit, ent ära on kasutatud kinofilmi unikaalset külge: vaataja ei saa kanalit vahetada.

Nõnda tehakse häbematult oma telesugulase üle nalja, oksendatakse publikusse ja ollakse niisama normaalsed üliõpilased. Tegu on kerge paroodiaga koolimuusikalidest, mis ei lähe labaseks.

Mis aga „Lauluässad" heaks filmiks teeb ja teistest samalaadsetest kõrgemale tõstab on laulmine ja täpsemalt öeldes a capella laulmine. Ma olen nõus tunnistama, et tegu võib olla minu isikliku kiiksuga, aga on palju mõnusam kuulata, kuidas laul ja muusika tulevad kõik inimeste häälepaeltest, mitte muusikariistadest.

Ja millised häälepaelad need on. Kui eelnevalt sai mainitud, et Bellas koosneb igasugustest karvalistest ja sulelistest, siis peab tõdema, et süžee poolest on tegu hariliku klišeega, ent lauludele annab see palju juurde, sest nõnda pakutakse midagi igale maitsele.

Peaosas näeb ka Tony auhinnale kandideerinud Anna Kendricku, kes kehastab DJ-ametist unistavat rebast Beckat, kellele sekundeerivad bändi vanad olijad Chloe (Brittany Snow) ja Aubrey (Anna Camp). Tegelik filmi staar on aga Rebel Wilson („Pruutneitsid"), kes kehastab Paksu Amy't (Ta kutsub end nii, et teda ei saaks taga rääkida.) ja ta on oma kiiksulise aususega absoluutselt iga stseeni kuninganna.

„Lauluässadest" pole mõtet pikalt rääkida, sest see on lihtne ja lõbus film, mis ei koorma end liigsete osistega. Kas see on miinus, et korduvalt vihjatakse näiteks armukolmnurgale ja järsku ei mainita seda enam kordagi? Natukene, aga üldiselt teeb see filmi isegi vaadatavamaks.

Väga lõbus meelelahutus tööpäevast väsinud ajule.