Munad ja munasarjad (21)

Istun jalgpalliväljakul poisi trenni vaatmas ja olen sunnitud kuulama, kuidas mingi tädi jutustab kõva häälega ja väga detailselt oma hiljutisest operatsioonist.

Kuuldavasti eemaldati kogu emakas, mõlemad munasarjad ja üldse kogu kupatus. Ilmneb, et nüüd on ta sunnitud võtma hormoonpreparaate, mis tekitavad talle palju vistrikke. Igale poole. Operatsioon tehti vana keisrilõike armi kaudu. Tahaksin kangesti ringi pöörata ja paluda, et ta oma lõikushaavasid meile kõigile ikka näitaks ka. Kardan, et nii avameelne kui ta on, ei keelduks ta sellest mitte.

Ameeriklased on üks avameelne rahvas. Tihtilugu tahaks kõrvad kätega katta ja hüüda: "Liiga palju informatsiooni!" Näiteks ei tunne siin naised kunagi piinlikkust kuulutada, et neil praegu päevad on. See on justkui igati sobiv ja loogiline vastus, kui üldise käekäigu kohta küsitakse. Isegi võhivõõras inimene, näiteks näitsik poeleti taga, pööritab silmi ja kurdab, et nimmepiirkond valutab kuradimoodi ja hommikul andis tükk aega pusida, enne kui paistes kõhu ümber püksilukk kinni sikutada. Eestis elades ei olnud mul õrna aimugi, millal kellelgi sõbrannadest see igakuine nuhtlus parasjagu käsil, või õigemini, püksis oli, rääkimata siis võõrastest daamidest.

Kord restoranis einestades pidin söömise pooleli jätma, sest kõrvallauas võrdlesid kaks vanadaami oma kogemusi mingite haavandite paranemisel. Peale mõneminutist diskussiooni, kui mitu korda koorik ikka maha tuli ja kui palju sinna mäda oli alla kogunenud, olin ise valmis endast liiga palju päevavalgele tooma. Tagasitikkuva toidu kujul.

Olen täheldanud, et Eesti massimeedia on ikka veel vasikavaimustuses intiimelude kajastamisest. Kunagi oli erootika Maaja kaante vahele koondatud, nüüd pajatavad harilikud ajalehed tissimissidest ja tupega maalijatest. Rääkimata nö. staarkirjanike, staarmehhaanikute ja staarkoduperenaiste pajatustest, kes kellele ära pani, kes keda pani, kes kõige pandavam on ja muidugi, ära või taha keeras.

Mind seksiteema lähedaste sõprade-sõbrannade seltskonnas ei häiri, hea on vahel nõu küsida või mõne eriti vürtsika detaili õnnestumist teistelegi soovitada. Küll on aga üsna kohtlane seda kogu küla ees kuulutada või selleks lausa National Geographicu stiilis uurimusekspeditsioone korraldada. Seksi ja raha puhul tundub kehtivat reegel, et on need, kes räägivad, ja need, kes teevad.

Poliitika teemadel on aga paljud jänkid väga napisõnalised. Siin pole moes eriti hoobelda, millise partei poolt keegi hääletab. Parema meelega viiakse jutt pesapallile. Tabav kild väidab, et kui küsida, kas Ameerika kodanike kõige suurem poliitiline puue on teadmatus või apaatia, vastab enamus, et nad ei tea ja neid see ei huvita. Millise milliliitrise mahuga tampoone keegi kasutab või kui kohutava kõhulahtisuse talle tacod teevad, sellest aasitakse avameelselt. Mitte et ma küsisin.