Liialdamata võib öelda, et ühed põnevamad ja ärksamad eestlased, kellega Queenslandi elu jooksul kokku puutun, on Heidi ja Rein Aedma - avalikkuse silmis küll rohkem tuntud kui perekond Imelikud.

Eesti sajandi filmis "Kevades" üht peategelast, Imelikku mänginud Rein Aedma pere elab nimelt juba 22 aastat Austraalias, kuhu nad sovjetiaja lõpul saabusid perekondlikel põhjustel. Pensionipõlve pidava Reinu ja abikaasa Heidi Kullarannikul asuv kena majake asub kohe rohelusse uppuvate mägede serval. Õue tagant algab tihe eukalüptipadrik, kus ragistavad naerda kookaburrad ja kostub taustaks kõikvõimalike muude lendajate häälitsusi.

Kohavalikul osutus määravaks asjaolu, et mets tuletas perekond Aedmatele meelde Pärnu metsa. Nad on suured eesti fännid, ehk nagu Heidi ütleb, elaksid nad ideaalis poole aastast Austraalias ja teise poole Eestis. "Kui lapsed on siinsesse ellu täiesti sisse elanud - töötavad siinsamas Kullarannikul õpetaja ja meditsiinitöötajana ning meil on kolm imearmast lapselast - siis meie Reinuga nutame ikka veel eesti sõpru, raamatuid, lõhnu ja loodust taga. Kuus aastat järjest veetsime suved Eestis. Viimasel kahel aastal pole kahjuks Eestisse jõudnud ning see annab väga tunda," tunnistab Heidi.
Meie lähem tutvus algab ehk siis, kui Eesti seltsiasjad Brisbane'is on jõudnud kurblikku nullseisu - eelmine juhatus on laiali vajunud ja seltsiüritusi pole ligi aasta vältel praktiliselt toimunud. Isekeskis oleme noortega juba ammu arutanud, et mis toimub... Perspektiivi ju liikumisel on, kuivõrd noori liigub Queenslandis palju ja seltsi on üle 50 aasta tegutsenud, ehk traditsioonid juurdunud ja paigas.

Otsustavaks saab mu toonane telefonikõne Heidile ja Reinule. "Muidugi tuleme kohale ja teeme ära, on aeg muutusteks!" on nende optimistlik sõnum. Kahtlused kaovad hoobilt. Nende jaoks pole küsimus ligi saja kilomeetrine reis ette võtta vaid selleks, et eesti asja edasi lükata. Nii saabumegi me kõik eri suundadest seltsi n-ö päästmiskoosolekule, liikumisele hoogu lükkama.

Edasipidi oleme Aedmatega ajanud koos mitmesuguseid asju, ja ideedest pole kunagi puudus. Muuhulgas korraldavad Imelikud igas novembris Kirjandusliku Kadripäeva luule- ja kultuuriüritust, kus tutvustavad mitmesuguseid eesti luuletajaid. Ilma liialdamata, tegu on ühe vahvaima ja oodatuima seltsiüritusega aastas - alati põhjalikult ja korralikult ette valmistatud programmile annab viimase lihvi Heidi ja Reinu särts (tänavune üritus on muide 4. novembril - kes Brisbane'i satub!).

Niisamuti on koosviibimistega perekond Aedmate pool. Võib kindel olla, et aeg läheb kiiresti, sest Rein viskab alati jutu sekka mingeid iroonilis-absurdinaljakaid kilde, mis kogu meeleolu hoopis teiseks teevad.
Rein ja Heidi said tuttavaks, kui õppisid Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ning on koos elanud täiesti muljetavaldava aja, ligi 40 aastat. Suure spordisõbra Reinu CV on rikkalik - õpetaja ja näitleja ametist kuni kiviraiduri, turvamehe ja luuleürituste korraldajani välja.

Hiljuti on me perel au osaleda Reinu 60ndal sünnipäeval, kus osalevad nende lähimad sõbrad, kaks last ja kolm lapselast. Traditsioonilist eesti toitu jagub kõvasti, hapukapsast pannakse teele kaasa ja hea seltskond oli kindlustatud. Seal on tehtud ka blogiga kaasnevad pildid. Võttel neljast inimesest, kes küünlaid puhuvad, on Brisbane viimase kuu eestlastest sünnipäevalapsed. Palju õnne veelkord juubeli puhul ja aitäh kõigi nende toredate ja vaimukate mõtete eest, meie kallis Imeliku-pere!

Brisbane's elades sain tuttavaks mitmete vägagi põnevate elulugudega eestlastega.

Oktoobrikuu seltsiüritusel oma loo rääkinud teise põlve eestlase Harry Lingi esinemise järel kestis aplaus pikalt. Tema ettekanne oli sedavõrd särav ja liigutav, et tõlkisin selle eesti keelde (ettekanne oli enamjaolt inglise keeles) ja see sai avaldatud ajalehes Meie Kodu.

Siin on Harry lugu lühendatud kujul ka teile teadmiseks. Lugu mehest, kes kasvas üles Austraalias ja abiellus sovjetiaegses Eestis.

Harry Ling: kuidas ma muhu juurteni jõudsin

Juba varajasest lapseeast alates olen olnud segaduses. Las ma toon mõned näited.

Ma sündisin Lääne-Sydneys, kahe põgeniku järeltulijana. Ema nimi oli Leili ja see oli nii tore nimi, et oma tütrele panin ka nimeks Imbi Leili. Isa oli Daniel ja küllap olid nende kogemused sarnased sellele, mida on korduvalt välja toodud inimestelt, kes kasvasid üles Austraalia põgenikena. Isa on kirjutanud raamatu, mis on ühest küljest ajalooline ja teisalt kristliku perspektiiviga. Raamatu nimi on "Every Day in Jesus", seal ta räägib spirituaalsest kasvamisest, kui kolis Eestist Austraaliasse.

Sydneys üles kasvada polnud lihtne ning muudatused 1960ndate ja 70ndate ühiskonnas kindlasti veelgi vaid süvendasid segadust minus. Elasime kuuel aakril Plumptonis. Meie peres oli reegel: "Räägi ainult eesti keeles!" Meil olid eesti sõbrad ja sealsamas kõrval oli anglosaksi kultuur, küllalt vaenulik välismaalaste suhtes. Ma ei saanud aru, miks sõid kõik jõulude ajal täidetud kalkunit ja parti, samas kui meil oli laual hapukapsas (mida kohalikud sõbrad ema eeskujul peagi samuti küpsetama hakkasid). Paneme sinna kõrvale minu vanaema ja tema tuntud lause: "Ära üldse räägigi minuga venelastest - mitte mingil juhul!"

Kuidas sellises kaksikpidises keskkonnas ellu jääda? Sa muutud rohkem oziks kui mõni teine! Sa keeldud osalemast igalaupäeva hommikustel reisidel Surry Hillsis asuvasse eesti kooli. Sa mõtled, mispärast sa laulad igal laupäeva hommikul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" ning saluteerid sinimustvalgele lipule. Kontrastina esmaspäeva hommikul Plumptoni algkoolis vaatad sa Kuninganna Elisabeth II pilti ja laulad "Jumal, päästa meie lahke kuninganna..."

Austraalia oli toona kindlasti üks teine koht, võrreldes tänasega. Alatasa pidin tegelema faktiga, et kas olen austraallane või eestlane või eesti austraallane. Kas olen väliseestlane või mitte?

Samal ajal olin mõnel alal väga osav. Näiteks ragbiliiga NQ Cowboys - kes saidki absoluutselt ja igat moodi ära kasutatud! Nüüd olen Eesti Tennise Fännklubi Austraalia juht. Kui vaid oleksite tulnud mullu Brisbane Australian Openile ja näinud, kuidas Kaia Kanepi võidu koju viib! Oleksite näinud "väikest musta parti" sinimustvalgeks võõbatud näoga üle Pat Crafteri areeni rõkkamas, sulaselges eesti keeles: "Eestlased, kas kuulete mind! Täna õhtul on võit!"" Ja seda juba poolfinaalis! Finaali järel tulid eestlased mind üles korjama, hüüdes "Afterparty!"... oi, milline pidu see oli! Kaia Kanepi fänniklubi juht Riho Kallus on väga pühendunud tennisele ja reisib Kanepi võistlustega kaasas. Meie võidupeo ajal helistas Rihole Eesti välisminister ja õnnitles teda.

Tahan teiega jagada mõtteid inimeselt, kes elab kahes maailmas. Ilmselgelt elan Austraalias. Samas on mu perel olnud õnne hoida alles maja, mis on lühikese jalutuskäigu kaugusel Kuressaare lossist. Paar kuud tagasi käisin taaskord Eestis külas. Võtkem ooper - austraalia pool minust ei lähe ooperi lähedalegi. Eestis käisin ooperis ära ja sain väga põneva kogemuse, eriti kuna neil oli tõlge, küll kohati päris huvitav. Näiteks "jumalarahu" (pace of god) oli tõlgitud "jumalatükkideks" (piece of god).

Kokku olen käinud Eestis seitse korda ning, üllatus-üllatus!, abiellusin Eestis nõukogude ajal. Me rändasime mu tüdruksõbra Fionaga, seljakotid seljas, mööda Euroopat, tegime Ozi kogemust. Sõitsime rongiga Helsinkisse ja ma mõtlesin, et tutvustan oma tüdrukule sugulasi, kellest vaid ühte olin korra näinud.

30 aastat tagasi polnud kerge Eestisse saada. Meil võttis Helsingis viis päeva, et viisa saada, ning lõpuks ühe soome turismigrupi koosseisus me selle saimegi. Samal ajal helistasin oma isa nõole Eimarile, kes osutus väga kasulikuks kontaktiks, kuna viibis parasjagu suguvõsa peol.

Me saabusime Tallinna sadamasse 1982. aasta lumisel ja külmal talvel. Ootamatult oli vastas suurem hulk rahvast - kõik need mitmelt poolt vastu tulnud sugulased, kõigil lilled kaasas. See oli uskumatu, väga liigutav ja emotsionaalne hetk! See muutis kõik mu varasemad dimensioonid - ma teadsin, et olen sealt pärit! Eimari naine Evi ajas kiiresti asjad reisigrupiga korda. Me hülgasime nad ja olime viieks päevaks oma sugulaste kätes.

Ma võin ainult oletada, mida Fiona mõtles. Tüdruk Katoombast, Sinimägedest, kelle esivanemad toodi Austraaliasse vangidena 1788. aastal. Nüüd tohtisime me reisida ainult 5 miili ulatuses kesk-Tallinnas. See oli meie sisenemise tingimus, nagu ka kohustus kulutada palju raha dollaripoodides ja ööbida Viru hotellis.

Me nautisime väga aega sugulaste juures ja ma üritasin tõlkida Fionale nii palju kui võimalik. Kuni mu tädi uuris: "Harry, kes see tüdruk on?" Ma vastasin: "Me abiellume kunagi, võib-olla, njah..." Tädi kadus. Tund hiljem oli ta tagasi ja sosistas mu kõrva: "Te abiellute homme!" Ma vaatasin Fionale otsa, ja ilmselt lõi minus ozi pool välja, sest ma küsisin: "Kas tahad homme abielluda?"

Enne kui arvata oskasin, olid tal seljas muhu rahvariided, mul muhu vest. Ma tõlkisin luteri vaimuliku Leevi Reinaru juttu Fionale, kes vastas tõsistele küsimustele: "Jahh!" Nii sidus Fiona end abielu kaudu imeliku kaksikkeelse mehega, keda ta kohtas kui ragbit mängivat ozit!

1990. aastal läksime Eestisse kahe vanema lapse, 3-aastase Elijah' ja 12 kuuse Isaaciga. See oli muutuste ja transformatsiooni aeg, Eesti oli just saavutanud iseseisvuse ning me käisime laulu- ja tantsupeol. Seekord võisime vabalt ringi reisida ja jäime Pärnusse mu onu Jaani poole. Esmakordselt võisin külastada oma esivanemate kodukanti, Muhumaad ja Linnusi küla. Sel ajal kontrollisid vene sõdurid veel sadamates saareleminejate passe. Seal saarel sündiski, et segadus minus kadus.

Inimesed räägivad hingelisest seotusest maaga, näiteks nagu aborigeenid Austraalia kohta. Tundsin, et olin jõudnud koju! Ma nägin inimesi, kes olid stereotüüpsest eestlasest erinevad. Sel päeval tegin ma avastuse. Kuigi meid on vaid üks miljon, pole eestlased sugugi tüüpiliselt stereotüüpsed, vaid vägagi erinevad inimesed.

Ma sain aru, et minu kohati kuivavõitu huumorimeel ei pärine mitte Austraaliast ega pole see ka mitte tüüpilise eestlase jagu, vaid on tehtud Muhu- ja Saaremaal! Oma perepuud tean viiesaja aasta kaugusele. Sisuliselt on kõik Muhu inimesed kuidagiviisi sugulased. 1227 oli karm lahing Linnuses, minu kodukülas, kus mu esiisad surid vabaduse nimel. Võin kinnitada, et kui seisan selles kohas, siis tunnen spirituaalset sidet nendega, kes tol päeval surid.

Nüüd on meil meie vabadus ja ma olen tänulik, et mu segadus on tänaseks kadunud. Sellest oli muidugi palju kasu - see võimaldas mul kõik oma peas läbi töötada. Selge on üks - ma võin mõtelda nagu ozi, ma mõtlen nagu eestlane, aga hingelt olen muhulane - eile, täna ja homme!

Taaskord on Queenslandis kevad. See on aasta kõige ilusam ja mõnusam aeg - õhk on ootamatult muutunud soojaks, ööd pole enam külmad ja päeval kerkib õhutemperatuur heal juhul juba 30 kraadi ligi.

Paari päeva eest tuli tiba vihma koos korraliku äikesetormiga. Päev hiljem oli näha, kuidas see kuivale ümbrusele mõjus. Pruunid muruplatsid viskasid peale rohelist katet ja muruniidukite suminat kostub äärelinnades järjest sagedamini.

Hommikul tööle jalutades naudin eredalt õitsevaid jacaranda puid, mis puistavad maha lillasid õieebemeid - või nagu kohalikud ütlevad, ennustab lilla õitesadu peatset orkaanide algust. Tänavune suur avastus on kollased trompetipuud. Nood, suhteliselt kummalised puud on alles raagus, ehitud vaid karjuvkollaste trompetikujuliste õiekobaratega. Mu töökoha lähedalgi rõõmustab silma trobikond trompetitegelasi. Muidugi tuleb ära mainida ratsuritähed, mida eestlane kasvatab toapotis. Siin ehivad suured roosad ja oranzhid õied aiaäärseid peenraid.

Tänu kuivusele pole Queenslandi kevad nii heldelt roheline ja kirev kui tavaliselt, kuid igati tuntav ometi. Üle aasta tassis me kass beebipüütoni tuppa - eks seegi räägib kevade algusest, et igasugu pisikesed ilma uudistavad vastsündinud satuvad kogenenumate hambusse.

Kevad on muudatuste ja koristamise aeg. Koristame meiegi ja jätame tänava äärde vanu mööblitükke, mille linnavalitsus kord aastas (so kevadel) tasuta minema korraldab.

Meie koristustööd on veidi põhjalikumad, sest teeme maja puhtaks kõikvõimalikust mööblist - osa anname sõpradele, teise viime tee äärde. Me oleme kolimas. Oktoobris ja Eestisse.

Põhjused? Kodu- ja sõprade igatsus, seda kindlasti. Veel mitmed põhjused, mida ei tahakski siinkohal üksipulgi lahata. Üks osa on kindlasti tegevusetus - kohati on mul tunne, et kogu Austraalia elu polegi olnud muud kui üks suur puhkus. Tahaks vahelduseks midagi ära teha.

Samal ajal jätame otsad lahti (s-o asjadekastid sõprade garaažidesse), sest eks alati ole võimalik tagasi tulla. Kunagi rääkis sõbranna Epp, et tal on kaks kodumaad - Eesti ja Ameerika. Ning kui elad ühes kohas, siis tahaks teise kohta tagasi. Ilmselt on ka mul nii, et Austraalia on mu südames alati erilisel kohal. Siia jääb maha palju häid sõpru ja mõttekaaslasi. Siia jääb maha me tublide eestlaste ja eesti sõpradega ühiselt üles ehitatud suur projekt - Brisbane Eesti Selts, mis on aastaga korraliku tuule tiibadesse saanud ja jõudsalt arvestatavaks tegijaks sirgunud. Jõudu teile, Kati, Anu, Rein, Heidi, Gisela, Raivo, Harry, Jaak, Keio, Sigrid, Tarmo ja kõik teised hakkajad Queenslandi eestlased!

Egas muud kui nägemiseni, päikseline Austraalia, ja tere tulemast, sügisene Eesti!

Kes ehk on mu blogi varem lugenud, siis vast mäletab, et aasta jooksul sai suisa mitmesuguseid kriitikanooli selle, Queenslandist pealinnast Brisbane'st 40 km mägedes asuva linnakese pihta pillutud. Küll inimeste, küll ôhustiku teemal. Ja eks paljud ei saagi siiani pihta, et mida sinna otsisime. Eilegi, kui mainisin ühele Brisbane elanikule, et käin Ipsichist linna tööle, kogesin ta näol imestusesegust ehmatust - et kuidas küll sinna ära eksisin?! Sest inimesed mitte ei koli Ipswichi, vaid vôimalusel Ipswichist kaugemale.  Eriti ei koli Ipswichi välismaalased, vaid ikka heal juhul tagasi kohalikud inimesed, kelle suguselts on sealtkandist pärit.

Nii et minu  kodunemine Ipswichiga on olnud sama vaevaline kui Ipswichil minuga. Näiteks... kasvôi tenniseklubi, nagu läbi aastate olen ikka kodulähedastes klubides mängimas käinud. Ja alati sealt kiiresti ka kohalikud sôbrad leidnud. Sest traditsiooniliselt ahvatlevad klubid neid, kellele meeldib nii sporti kui nalja teha. Ipswichi tenniseklubilastega sôbrunemine vôttis hulka rohkem aega. Esialgu vaadati mind kui inimest kuult ja mul omakorda oli tôsiseid raskusi mänguplatsil kohalikust aksendist arusaamisega. Kui tasapisi jutule hakkasime saama, siis selgus peagi, et enamik mängijatest on üksteisega kuidagiviisi sugulased - kas veresidemetega vôi ôdede/vendade abielude kaudu seotud. Selline väike tore koht on Ipswich.

Seevastu, kui samale seltskonnale ligi aasta hiljem märku andsin, et nüüd mônda aega ei tule, kuna hakkan linnas tööle käima, olid kôik kuidagi väga liigutatud ja mitmed tulid personaalselt üle küsima, et kas ikka järgmisel hooajal jälle mängin.

Just seda armast personaalsust vôikski väikese koha puhul esile tôsta.

Hiljuti ônnestus mul sattuda kohaliku lehe külgedele - sedakorda modelli rollis. Nimelt sôbrunesin tütre tantsuôpetajaga ja olen käinud täiskasvanute tantsutundides, mida sama ôpetaja annab. Rohkem on need küll seltskonnatunnid, kus laupäeva pärastlôunal käiakse jutustamas ja uudiseid vahetamas. Peatselt selgus, et ôpetaja peab ka käsitöö- ja kunstipoodi ning korraldab iga-aastast taaskasutusse toodud riiete vôistlust.

Rôivad olid valmis ja ta vaatas viimasel hetkel modellide järele. See oli tore ôhtu, pool päeva veetsime juuksuri/kosmeetiku käe all ning modelli moodi kôndimist ôppides. Nii lähemalt kui kaugemalt osalenud moeloojate riided olid otse üllatavalt vahvad ja maitsekad. Ühe seeliku ostmises, mida kandsin, leppisin kohe kohapeal moeloojaga kokku.

Järgmisel nädalal oli üllatus missugune - kohalik leht oli üritust kajastanud ja neli modelli, ka ma ise, lehes. "Milline variant oleks kahe miljoni elanikuga Brisbane's kusagile moeüritusele vôi modelliks sattuda?" môtlesin omaette ja otsustasin Ipswichile rohkem krediiti anda. Et sealkandis lihtsasti lehte satub, seda mainis ka sama ôpetaja - tema oli sama nädala lehes eri teemadega juba kaks korda sees olnud.

***

Olles blogi valmis kirjutanud, sôitsin ôhtul kell seitse kodu poole. Selgus, et kesklinn on kinni pandud ja inimmass ootas tee ääres midagi. Peatusin isegi - et läbi lasta sadakond täiuslikkuseni läikima löödud uunikumi, gaasivalguse paraad, mille uusimad esindajad pärit aastast 1919! Oli see vast vaatepilt! Ka valdavalt pensioniealistel automobiilide juhtidel ja nende kôrval promineerivatel prouadel olid vastava ajastu rôivad seljas ja kübarad peas! Tegu oli Austraalia veteranautode klubi aastakokkutulekuga Ipwichis. Näh, milliseid üllatusi kohalik elu pakub.

*Moeshow vôtted: Greg Harm

Talvekülm, niipalju kui seda külmaks võib nimetada, hakkab tasapisi vähenema ning nii lahvatasid nädalavahetusel esimesed metsatulekahjud.

Peatne kevade saabumine Austraalias tähendab sisuliselt, et iga päevaga kerkib soojapügal pisut kõrgemale. Täna päeval on väljas näiteks 25 soojakraadi ligi.  Kuid - tänavuse ilma teeb mullusest tohutult erinevaks vihm, õigemini selle puudus.  Ligi kaks kuud pole praktiliselt üldse sadanud.  Loodus on purukuiv, mullune kulu krõbiseb võsa all tuule käes ja võib süttida kõige tühisemast hooletusveast.

Mäletate, Brisbane'i üleujutused olid vaid paar aastat tagasi? Ilmatargad nii ennustavadki, et suure vihma järel hakkab kätte jõudma suur kuivatsükkel, mis võib kesta mitu aastat järjest ja tähendab osariigile suurt veekokkuhoidu ja -probleemi.  Seejärel hakkab vihma tasapisi igal suvel järjest rohkem sadama, kuni ca 15 aasta pärast on karta järgmisi suurüleujutusi.  Tea, kuipalju see jutt tõele vastab. Mullusest aastast olen õppinud, et täies ulatuses siinset ilmaennustust usaldada ei maksa. Mullu näiteks ehmatati inimesi juba varakult suurte äikesetormide ja orkaanidega novembris. Mida novembris praktiliselt polnudki, olid noodsamad hirmsad ettelubatud tormid.

Joogivee pärast igatahes veel muretseda pole tarvis, sest nagu näitab igapäevane graafik kohalikus ajalehes, on Brisbane lähistel asuvad veehoidlad hetkel kokku 97 % ulatuses vett täis.

Samas oli siin mõni aeg tagasi vaidlus kohalike vahel.  Need, kes elavad veehoidlate lähedal, nõudsid vee alandamist hoidlas 75 %-le - nii igaks juhuks, kui ehk tänavu jälle kõvasti sadama peaks juhtuma. Teised jälle raiusid vastu, et tegu oleks ülima rumaluse ja raiskamisega, arvestades põua-tõenäolsusega.

Nädalavahetusel võtsime ette vahva treti ja käisime sõitmas aururongiga. Kohalik raudteemuuseum oli korraldanud iga-aastase ajaloo- ja mälestuspäeva, mille käigus saigi aururongiga tuuri mägedesse ette võtta.

Oli ikka vahva tunne küll - vagunid olid stiilselt punased ja puidust, nahkistmetega. Tuul vuhises lõbusalt ühest aknast sisse ja teisest välja - pistsime läbi avatud akende pead välja ja lehvitasime järgmise vaguni rahvale ja uudistavatele inimestele tee ääres, kes tossava aururongi möödumise puhul olid autod kinni pidanud ja pildistasid-filmisid.

"Suitsu nuusutades tekib tunne, nagu oleks jälle tagasi lapsepõlves," kommenteeris kunstnikust sõber Pete, 60ndates kohalik härrasmees. Tõepoolest, rong tossas vägevalt ja isegi kui aknad kinni tõmbasime,  püsis ving ikka ninas. Vagunites istuski palju vanemat rahvast - küllap oli tuldudki vana-aja romantilist tossu nuusutama.

Rong sõitis mõnedkümmend kilomeetrit linnast välja. Maapind oli ühtlaselt kollane ja kuiv, taustaks pruunkollaseks kõrbenud mäed. Kuiva kõrge heina sees sõid lehmad kuivanud heina - Austraalia talvel ajal pole neid tarvis lauta ajada, sest et kuiv hein on puhmastes maastikul igal pool niigi võtta.

Ehk ikkagi tuleb varsti vihma. Tore oleks, sest ka meie koduaia muru asemel on juba pikemat aega kuivad pruunid ja kõrbenud juurikad. Queenslandi tuletõrjujad on ka juba mõnda aega häirevalmis. Ning esimesed metsatulekahjud lahvatasidki sel nädalavahetusel - küll väiksemat ja kahjutumat sorti. Ei taha mõelda, mis siis juhtub, kui ilm nüüd tasapisi veel soojemaks läheb.

Vahepeal olen tegelenud tööotsingutega ja sellest tulenes ka käik transpordiosakonda, millest oli eelmises blogis juttu.

Ühesõnaga - eriti lihtne Queenslandi osariigis antud hetkel tööd leida just pole. Märtsikuiste valimistega sai osariik uue juhi Campbell Newmani, liberaali tööparteilase asemele. Newman on oma olulisimaks südameasjaks võtnud vähendada 200 000 pealist ametnikearmaadat. Hetkel on kinga saanud üle 7000 inimese ning ennustatakse, et lähiajal võib töö kaotada koguni 67 000 inimest. Ajad on närvilised - hommikul tööle minnes ei tea kunagi, kas õhtuks on kohast on riigikirves üle käinud.

Kirvest on tunda igal pool - alles hiljuti ilmus kohalikus ajalehes lugu, kuidas kesklinna poed, advokaadibürood, parklad jm panevad uksi kinni, sest pole enam kliente. Arvamusi on igasuguseid. Loomulikult, inimeste hulk riigiametis on meeletu ja puhastus on vajalik. Teisalt on paljudes asutustes tundide pikkused järjekorrad ning ühe pisiasja kordaajamiseks tuleb varuda pool päeva (võtan tavaliselt raamatu kaasa, kui mõnda järjekorda istuma lähen). Ilmselt kiiremaks teenindus lähiajal just ei muutu.

Tööotsijat mõjutab hetkeolukord sedaviisi, et värskeid tööotsi osariigi valitsusaparaadis praktiliselt ei pakuta. Eks mu raamatukogu töötaja diplomgi tähendab riigitööd. Vahel mõni tööpakkumine siiski vilksatab ja nii me terve kursusega usinalt oma pabereid saadame. Vahepeal kandideerisin koguni ühele raamatukogubussi teenindaja ametikohale (st mobiilne buss, mis sõidab mööda valda ringi ja peatub iga päev teatud kohtades, et ka kaugemad inimesed saaksid raamatuid laenutada). Selle ametikoha juures oli nõutav veoauto luba. Et mul seda polnud, siis võtsin sõidutunde ja tegin eksamid ära. Tööd kahjuks ei saanud, küll aga värske loa taskusse...*

Kokkuvõttes läks mul siiski üsna hästi. Haarasin kinni pakkumisest käia asendajana ühes erakooli raamatukogus tööl (kui keegi haigeks jääb vm). Olin jõudnud mõned korrad olla, kui juhataja vihjas, et sama kool otsib õppeosakonda viieks nädalaks asendajat. Käisin tööintervjuul ära ja saingi tööle. Küll ajutiselt, aga see on kindlasti hea kogemus.

Täna pidanuks olema esimene tööpäev, aga selle asemel oli Ekka. Sellest ei saa samuti kohe kuidagi ümber - Ekka on hiiglaslikes mõõtmetes põllumajandusfestival, ametliku nimega "Kuninglik Queenslandi Show", mis kestab igal aastal Brisbane'is kümme päeva. Üheks festivalinaelaks on seitsmes päev, mida tuntakse "Inimeste Päeva" nime all. See on nii suur riigipüha, et sel päeval keegi tööle ei lähe.

Ekkal on muljetavaldav ajalugu. Esimene maafestival peeti juba 1876. aastal, mil show-d külastas 17 000 inimest (üldse oli Brisbane'is toona 22 000 elanikku). Välja jagati ka esimene showkott, milleks oli tasuta kotitäis süsi. Tänapäeval külastab Ekkat ca pool miljonit inimest ning needsamad showkotid on paisunud võimsaks äriks - sajad firmad panevad kokku kilekottide kaupa kraami, mida müüvad selleks eraldi ehitatud suures paviljonis. Nii reklaamivad nad oma tooteid.

Poolootamatult sai isegi eile festivalil ära käidud. See oli tõesti üks vägev üritus. Linna keskel oli mitu tänavat kinni pandud ning Ekka tarvis loodud koguni eraldi raudteepeatus, kuhu sai kesklinnast rongiga otse kohale sõita. Isegi tavalisel tööpäeval oli rahvast kohal väga palju - ei kujuta ette, kui palju trügimist võib seal veel olla puhkepäeviti!

Mõlemas Ekka otses asusid võimsad lõbustuspargid - üks väiksematele lastele ja teine suurematele ning täiskasvanutele. Meeletult suured paviljonid loomadele olid täis pealtvaatajaid, hindajaid ja katsujaid. Toimusid veistehindamisvõistlused, ratsavõistlused, koertenäitused ja mis kõik veel! Tasuta sai proovida kõikvõimalikku juur- ja köögivilju, liha- ja kalatooteid, testida veine... Näha oli, et farmerid olid ürituseks aasta aega valmistunud. Kõndisin lastega ringi, kuni jalad all risti käisid. Siis sõime veel ära Ekka erijäätise - vahukoorega maasikajäätise - ühe mitmest Ekka eritoidust, valisime välja showkotid (valik võttis tõega silme eest kirjuks!) ja asutasime kodu poole teele. Ekka õhtused ilutulestikega show-d jäävad ilmselt tuleviku-teemaks.

* Autojuhilubadest veel niipalju, et hiljuti jõustus Eesti ja Austraalia vahel kokkulepe, millega seoses saab üle 25-aastane eestlane peatselt oma juhiloa Austraalia oma vastu ümber vahetada, mitte ei pea enam sõidueksamit tegema nagu senini.

Seoses lubade uuendamisega on mul esmaspäeval õhtupoolikul kiireloomuline asi korda ajada kohalikus transpordiosakonnas. Ühtegi paberit ma sel päeval siiski tehtud ei saa. Nagu selgub, on asutuse nett terve päeva maas olnud ja teenindajatel pole sisuliselt muud teha, kui kliente minema saata.

"Mitte midagi ei saa täna nendega teha, isegi sõidueksameid broneerida," teatab mu sõiduõpetaja veidi hiljem, kui oma tegemata paberimajanduse teemat arendan. "Kuuldavasti on neil mingi viirus..."

See on iseenesest üsna erakorraline seisak, sest ainuüksi kohalik transpordiosakond on Austraalias tohutu. Ei saagi teada, et kas see "mingi viirus" on vaid meie piirkonna arvutites või ulatub kahju ka mujale maakondadesse.

Alles hiljuti koondas osariik päris suure koguse ametnikke. Aasta algul vahetus osariigi juht ja ka erakond ning uus juht teeb bürokraatide ridades puhastustööd. Viskame veel villast, et küllap jättis mõni ametist lahkunud itipoiss majja "kingituse".
Järgmisel päeval, mil kätte satub Austraalia suurim ajaleht The Australian, võtab aga lugu täiesti uue pöörde. Esiküljelt vaatab vastu huvitav lugu sellest, kuidas FBI kiire tegutsemine päästis aussid suuremast interneti seisakust. "DNSChanger'i nimeline viirus oli osa hiiglaslikust netireklaamidega seotud küberkuriteost, mille taga on eesti gäng," loen lehest üllatusega.

Tartu küberpättide tegevusega olen muidugi kursis ka eesti meedia kaudu, kuid neid Austraaliaga ei osanud kuidagi seostada...
Fakt, et eestlased sellega Aussi suurimasse ajalehte jõuavad, on pealegi veel omaette teema. Kohalik meedia eestlasi justnagu väga sageli ei maini.

Võrdluseks: näiteks on The Australian viimaste aastate jooksul eestlasi nimetanud seoses kõrge töötusprotsendiga EL riikides, eestlaste rööviga Liibanonis, reformikate valimisvõidu, Sydneys kaduma läinud eestlase, lennuki maandumisega järvejääle ning, üllatus-üllatus!, "eestlaste Eiffeli torniga, mida ähvardab lammutamine".

Viimane uudis pärineb aastast 2010 ning nagu sealt selgub, asub eestlaste Eiffeli torn Hiiumaal Reigi külas. Vaat, milline jõud on kuulsal nimel - austraalia meediasse ei jõua praktiliselt kunagi lood uutest ja moodsatest eesti ehitistest nagu näiteks eesti lennuangaarid või tuletorn, m-parkimine vm, küll aga kajastatakse usinasti kohaliku külamehe loodud 31,4 meetrise puutorni elukäiku!

Tagasi teema juurde. Küberkuriteo lugu pajatab veel, et "eesti kurikaeltel" õnnestus nakatada umbkaudu 7500 aussi arvutit. Neist 2500 on suurima tele- ja netivõrgu Telstra kliendid.

Lihtinimene saab viiruse olemasolust teada sel viisil, et nakatunud koduarvutid jäid internetita - ning kui nett tagasi ei tule, siis peab teenuse pakkujaga ühendust võtma. Artikkel räägib veel, et kuigi ettevalmistused käisid korralikumaks "bläkkaudiks", on tänu ameeriklaste kiirele tegutsemisele õnnestunud suuremat segadust Austraalia küberilmas vältida.

Siit saame vastuse veel teiselegi küsimusele - miks meie kodunett esmaspäeva hommikul salapäraselt kadus ning hoolimata mitmetest pingutustest seda taastada kadunuks jäigi. Hiljem oli see jällegi omaalgatuslikult tagasi saabunud.

Hiljuti on meil Brissi eestlanna Katiga naljakas juhtum.

Oleme nimelt laupäeva varahommikul Kullarannikul kümmet kilomeetrit rahvajooksu jooksmas ning seisame pärast väsitavat sörki kohvisabas. Austraalias küsib kohvimüüja tavaliselt eesnime, mille kirjutab kohvitopsi kaanele. Samuti nagu selle, et mis sorti kohvi soovid (lattet, cappuchinot, tavalist musta vm) ning kas suurt-väikest-keskmist kohvi. Topsikaaned liigutab ta ostmise järjekorras leti kõrval tegutseva barista ette, kes topsid tellitud sisuga täidab, vastava kaane peale surub ja kaane järgi ostjat nimepidi kutsub.

Ühesõnaga. "Katie,"  teatab Kati müüjale reipalt. Küsimusi pole. Müüja kribab ta nime väledasti tassile. "Mary," tellin ka ise ilma pikemalt mõtlemata, ja maksan. Siis hakkame naerma. Selgitusi pole vaja - me mõlemad oleme piisavalt pikalt inglise keelses riigis elanud. Eesti nimede hääldus käib aussidele enamasti üle jõu. Igale tundmatule müüjale oma nime tähtepidi hääldama hakata? - See tähendab tühja energiakulu ja halvemal juhul edasisi pärimisi stiilis "Kust sa pärit oled?".

Natuke hiljem sooja kohvi rüübates tuleb teema jutuks. Uurin naljapärast meiega kaasas olevalt eestlaselt Andreselt, et mis nime all tema kohvi ostab. Andres on üllatunud - mitte et "Andres" poleks austraallastele lihtsam hääldada, aga ta pole lihtsalt kuigi suur kohviostja ja pole teema peale mõelnud.

Hiljuti olen teinud koolipraktikaid eri raamatukogudes ning käinud mitmel tööintervjuul. See tähendab lõppematuid ametlikke tutvumisi/tutvustamisi uute inimestega. Brisbane raamatukogudes töötavad valdavalt kohalikud. Minu nime suudavad nad hääldada küll - kui ütlen neile, et olen "airy". Kes aga tahaks kanda nime "õhuline, pea pilvedes ringi käiv"!? Niisiis, viimasel ajal (ja eriti ametlikel intervjuudel!) hääldan oma nime õigesti.  Aussid üritavad seda püüdlikult, oma kõige karvasemat "rr"-i oskust mängu pannes ja kõvasti suud väänates järele teha.

Sest austraalia suhtluses on inimese nimel väga oluline koht. Jama võib tulla juba sellest, kui nimi esimesel tutvumisel meelde ei jää. Ja hoidku kõigekõrgemad, kui nime valesti ütled! Kord muljetas üks kohalik tennisepartner, kuidas aussid praktiseerivad juba koolis nimede kiiret meeldejätmise oskust. Kui inimesega suhtled, ja korduvalt tema poole pöördudes ta nime ei nimeta (nt "Aitäh sulle, Ann!", "Tere hommikust, Tony!", "Näeme varsti, Kevin!"), jätab see mühakliku ja ignorantse mulje.

Seega tuleb inglisepärane nimi igas mõttes abiks - nii igapäevasuhtluses kui ametlikus asjaajamises.

Olen natuke kurb, et mu kunagisest kinnisideest - panna lapsele nimeks Eneken - on saanud talle nime-koorem.

Näiteks - mängib laps endast natuke vanema aussi tüdrukuga linnagaleriis. Peatselt pärib tüdruk Enekeni nime. "Eneken," teatab Eneken uhkelt. 1 minut hiljem. "Vabandust, mis su nimi oligi?" küsib noor neiu uuesti. "Eneken!" pole mu laps nüüdki kade. Ja et olukord on talle tuttav, asub ta püüdlikult ja paar tooni valjemalt üle rõhutama: "Ee-neken! Enn-e-ken!" Teise tüdruku nägu on selline, et ega ta vist lõpuni päris pihta saagi, et mis nimi see selline on. Leian end taaskord kahetsemas, et ei pannud lapsele vanaema järgi näiteks Emilie nimeks. Selline nimi on üsna levinud.

Lapse ja ka täiskasvanute nimesid lubab Austraalia riik üsna lihtsasti muuta. Ilmselt oleks see üks viis, kuidas nimi teisele rahvale suupäraseks muuta. Ja seega kergemini sulanduda (loe: ühiskonnas hakkama saada). Seda võimalust kasutavad näiteks paljud aasialased, kes valivad endale hääldamatu nime asemel kõlavad ja kaunid nimed. Ise olen hetkel pigem seisukohal, et: 1) las laps otsustab, mis nime all ta soovib tegutseda, kui on selleks piisavalt küps; 2) ostan kohvi "Mary"-le edasi.

Jāņi ja lätlased

Lätlastega kahasse sai üritus tehtud seetõttu, et juba mõnda aega oleme otsinud uut maja, kus Brissi eestlased võiksid kokku saada. Senised rendiruumid läksid remonti.

Hiljuti selgus, et lätlastel on linna südames korralik maja, mida nad heal meelel välja rendivad. Nii olemegi juba mõnda aega mitmeid üritusi koos plaaninud ja küllap jätkame tulevikus. Esimene pääsuke oli küüditamise aastapäev (osalesid ka leedukad) ning esmakordselt oli siinsete eestlaste jaanilaupäeva üritus koos lätlastega. 

Jāņi'l ehk jaanipäeval läti keeles oli igast nurgast tunda, et Brisbane'i lätlased on aastakümneid oma üritust harjunud sarnasel viisil korraldama - väidetavasti suisa nii, et teatud laudkondadele olid juba aastaid kinni pandud lauad täpselt samas saalinurgas.

Läti maja ise uppus rohelusse - igale poole olid lätlased üles riputanud mõnusalt sahisevad eukalüptioksad ja sõnajalad. Paljud lätlased kandsid rahvarõivaid, naistel olid peas lillepärjad. Koos eestlastega oli üritusest osavõtjaid 150-200 vahel. Eestlasi oli sealjuures vähevõitu, 30 kandis.

Lillepärjad jaanipäeval on lätlastel üks tore komme. Nende mehed kannavad samal ajal tammeokstest pärgi.

Jaanipeol laulis lätlaste laulukoor ning muusikat tegi vahva lätlaste bänd, mida nad ise kutsusid Latvian Bush Band'iks. Nagu selgus, on lätlaste jaanipeo traditsioonid eestlastele üsna sarnased. Tantsiti mitmeid rahvatantse, lauldi, söödi head-paremat ja joodi õlut. Ühe eripärana pakuvad lätlased jaanipäeval köömnejuustu. Seda valmistavad reeglina naised, samas kui meeste kohustus on õlut vaaritada.

Kui eestlasele tähendab jaanipäev armunute Koidu ja Hämariku kohtumist, siis lätlased peavad samal ajal pulmapidu, abiellujaiks Taevaisa ja Maaema. Mõlemad rahvused käivad öösel sõnajalaõit otsimas ja põletavad lõket. Jaanipäeva eelset päeva nimetavad lätlased taimerohu päevaks. Sel päeval korjatud ravimtaimed usutakse olevat kõige võimsamate raviomadustega.

Eestlaste laulud "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" ja "Saaremaa valsi" võtsid lätlased igatahes hästi vastu. Jaanipäeval osalenud Eesti peakonsul Austraalias Triinu Rajasalu jäi lätlaste korraldatud päevaga väga rahule. "Üldse tundub, et vennasrahvad saavad Austraalias omavahel hästi läbi - Sydneys oli soomlastega koos näiteks volbriõhtu," sõnas ta.

Jaanilõke taevani

Pühapäeval jätkus jaanipidu eesti soost perekonna Mardistete pool maal mändide ja eukalüptipuude all. Caboolture on nii mõnus koht, et sealne lõke on kohalike eestlaste hulgas juba vaba traditsioon.

 "Täpselt nagu Eestis - sooja on 14 kraadi ja sajab vihma!" naersid kohaletulnud, kelleks oli ligi 70 eestlast ja eestlaste sõpra.

Brisbane Eesti Seltsi esinaine Kati Virtaal märkis rahvale peetud kõnes, et erinevalt Euroopast tähistavad austraalia eestlased jaanipäeva südatalvel, mil pimedaks läheb juba õhtul kella viia paiku ja ilm on jahe. "Vaatasin internetist, et milline on ilm Eestis - näib, et vihmast hoolimata on meil siiski ühe kraadi võrra soojem," muigas ta.

Väike vihmatibin ei ehmatanud kedagi. Jaanilõke oli taevani, mängis mõnus eesti muusika ja laudadelt vaatasid vastu grill-lihad, kartulisalat, heeringas, kringel ja muud paremad jaaniroad - kõik kohaletulnud eestlaste oma vaaritatud. Näiteks Brisbane Eesti Seltsi juhatuse liige Raivo Rohtjärv muljetasd, et kartulisalat valmis noorte eestlaste ühistööna ja jogurtimarinaadis grill-liha lõigati veel eelneval öölgi parajateks tükkideks.

Võrkpalliplats oli pea kogu aeg rahvast täis ning loomulikult toimus köievedu, mille võitjaks osutunud seltskond sai auhinnaks purgi hapukurkidega.  Populaarne oli ka loterii, kus loositi välja igasugu maitsvat söödavat ja joodavat, raamatuid Eesti kohta ning kohaliku eesti ajalehe tellimused.

Väikestele lastele, keda vudis ringi paras kogus, jättis jaanipäev kustumatu mulje. Õhtul oli siin-seal autode juures kuulda vingumist - pisikesed jaanilised ei soovinud mitte mingil juhul tagasi koju sõita. Vallatult ringi jooksvad koerad, valge hobune ja lambad ning lai metsaalune, kus vabalt joosta ja üksteist taga ajada, tegid lahkumise raskeks.

Kati julgustas inimesi lahkesti metsast sõnajalaõit otsima. "Pole viga, kui sul pole paarilist, kellega koos seda otsima minna," rääkis ta. "Seda võib teha ka üksi ja leitud sõnajalaõie ööseks padja alla jätta - siis on lootust näha unes seda inimest, kellega tulevikus abielluda." Üle lõkke ta ei soovitanud hüpata, kuna lõke oli selleks kaugelt liiga vägev - põles kuni ööni heleda leegiga. Õnneks võtsid jaanipäevalised hüva nõu kuulda ning nii lõppes eestlaste peotrall suuremate vigastusteta.

Istun Helsinki lennujaamas, haukan musta kohvi kõrvale ema tehtud Hiiumaa rabarberikooki ning ootan järgmist lendu. Tunne on natuke kurb... ja natuke nagu ootusärev ühtaegu.

Just sai taaskord nägemist öeldud Eestile, ja nagu ikka, oldud melanhoolne liiga lühikese puhkuse pärast. Samas tuleb tunnistada, et patareid said laetud.

Hiljutist stressi sai kõvasti ravitud, küll sõprade seltsis, küll ohtra ringireisimisega. Magasin, oi, kuidas ma magasin! Vähemasti topelt igal öösel, võrreldes viimase aja keskmisega. Mitte et kõik viimase poolaasta keerdkäigud oleksid korraga lahenduse saanud - aga vähemasti on tekkimas ähmane tunne, et tunneli otsas ikkagi paistab mingi valgus. Ehk nagu Igor Mang aasta algul lubas - tulekul on aus aasta, ning vaid oluline jääb. Loodan ja usun, et see nõnda ongi.

Tegelikult hoopis tahtsin muidugi ära mainida emotsioone, mida kohtumine Eestiga sedakorda tekitas. Märksõnaks olgu "innovatsioon" ja "nutikad lahendused".

Kõrvaltvaatajana näib mulle nimelt, et Eesti on üks väike kaval riik, mille inimestel nupp nokib üle keskmise ja detailidele osatakse pöörata tähelepanu.

Näiteks - imetlusega proovisin toite väikestes armsates tänavakohvikutes, mille töötajate igast liigutusest õhkus tegutsemisrõõmu ja rahuolu oma äri üle. Olgu see Gahwa perekohvik Kärdlas või Rohelise Maja Kodukohvik Viljandis - milline suurepärase ja lihtsa supilõuna kogemus! Ja selliseid toredaid lihtsaid kohti leidus igas linnas.

Või siis kingitus, puhas küpsetamisrõõm minusugustele laiskadele: M&K Gourmet' siiruviiruline küpsisesegu purgis. Kui kaunisisulist purki on piisavalt imetletud ja käes keerutatud, siis kalla segu kaussi, lisa või ja muna, sega tainas kokku ja viska ahju. Tulemus viib keele alla!

Järgnevalt veel mõned eredamad värsked ohhoo! momendid:

- Teletorn:

Ehk täpsemalt, kõik need pisikesed ja suuremad vidinad, mis teletorni külatuse nüüd nii nauditavaks teevad. Külastajaga suhtlevad seened, millel on puutetundlikud ekraanid, Dolores Hoffmanni vitraazh ning humoorikas 3D film teletorni ründajast on vaid paljudest, millega värskelt uuendatud tornis meelt lahutada. Naljakal kokkusattumisel sai just paar päeva varem käidud Riia teletornis - võrdlusmoment oli eriti terav, sest Riias pole viimase paarikümne aasta jooksul tehtud ilmselt grammigi rohkem kui hädaremonti. Aknad vaevalt paistsid läbi ja inimesi täis liftis tekkis hirm, et kas see üldse üles välja veab või jäämegi kusagile poolele teele kinni.

- Lennusadam

Üks suur ja mõnus avastusrõõm igaühele, keda paeluvad merega seotud tehnika ning laevad-allveelaevad-vesilennukid. Neid pisikesi poisse, kes angaaris näppupidi sõjatehnika küljes rippusid ja vaimustusest kilgates Lembitu sees ringi ronisid, ei jõudnud kokku lugeda. Ja jällegi hakkasid silma pisikesed nutikad lahendused, nagu näiteks trepiastmetele kirjutatud ajaloolised faktid või veerandtunnine reis Kollases Allveelaevas koos kapteni Peeter Volkonskiga.

Võimalust kohe täiesti inimtühja Suure Tõllu peal ja sees ringi kolada poleks lootagi osanud. Eks see on Eesti eelis (või vastupidi - rahastajate nuhtlus), et vaatamisväärsust uudistab sageli korraga suhteliselt vähe turiste. Austraalias on vahel tunne, et iga väikse posti juures, millele on mingi märk külge ja tähendus juurde lisatud, tuleb trügida kümne pilusilmaga, kui tahta löögile pääseda.