Kui tundub, et koduümbrus on viimse kivini tuttav ja midagi uut avastada pole, proovi geopeitust. Lihtsast mängust võib saada sõltuvust tekitav harrastus, mis aitab maailmas näha hoopis põnevamat, kui seda ükski turismiteatmik suudab ette kirjutada.
"Kuid alustada on hea just kodulähedastest paikadest," soovitab geopeitur Janek Ote. Põhjus on proosaline: tuttavatest paikadest tuntud maastikul leiab ka aarded kiiremini üles.
Geopeitus tähendab oma olemuselt siis seda, et üks osaline peidab aarde ära ja registreerib selle koordinaadid geopeitus.ee koduleheküljel. Selle järgi saavad ülejäänud huvilised, kes on registreerinud end samal internetiküljel, asuda seda otsima.
GPS teeb asja liiga lihtsaks
Ühe tõeliselt tõsiuskliku geopeituri ainus abivahend lisaks internetile ja loomupärasele nutikusele on geopeitust mängides GPS. "Kuid ka ilma selleta saab suurepäraselt hakkama," kinnitab Janek Ote, et kalli vidina puudumise taha põnev harrastus ei jää.
Kaheksa aastat geopeitust mänginud mees teeb seda tänase päevani ilma GPSita, enne aarde juurde suundumist teeb vaid maa-ameti kaardiga ära kodutöö. "Nii ongi põnevam. Masin teeb asja liiga lihtsaks," usub Janek.
Alustada soovitab ta, nagu juba öeldud, kodu lähedalt ja lihtsamate aaretega. Ehk siis – aarded on geopeitus.ee koduleheküljel tähistatud raskusastmetega. Lihtsaimad on need, mis kannavad tähist "1". Viies raskusaste nõuab juba erilist osavust või erivarustust ja käib algajale üle jõu. "Näiteks võib olla vaja minna koopasse, kus on vesi," selgitab Janek. Tavaliselt jäävad aarde raskusastmed tema sõnul 2–3 piirdesse ja on kättesaadavad kõigile.
Kuid Eestis on aardeid peidetud nii maa alla kui maa peale, koobastesse, puulatvadesse kui ka rabasaartele.
Kui esimest korda aaret ei leia, ei maksa Ote sõnul meelt heita. "Mõnikord võib lihtsalt mööda panna või on inimtegevus või juhus aarde ajutiselt teisaldanud," selgitab ta ja toob näiteks, et Viljandi lossimägedest võis paduvihm nädala alguses mõne aarde minema uhtuda küll. Kuid põnevust ja hasarti ongi sellevõrra lihtsalt rohkem.
Janek leidis oma esimese aarde 2004. aasta suvel. "Panin interneti otsingumootorisse sõna eravaldus ja jõudsin artiklini, kus vihane eramaaomanik pahandas, et mingid GPSidega tüübid käivad tema maal kivihunnikus midagi otsimas," meenutab mees.
Seda esimest aaret, mille nimi on "Jalutuskäik Dorpatis", ei õnnestunud tal esimest korda leida. "Põrutasin ikka täiega mööda," kommenteerib Janek praegu ja meenutab, et leidis Vana Anatoomikumi tagant, kuhu ta tookord jõudis, palju muud põnevat. Näiteks inimeste lõualuid.
Aga no proovige ise. Jalutuskäik Dorpatis on mõistatusaare, mille koordinaatide leidmiseks tuleb geopeitus.ee leheküljel lahendada järgmine mõistatus: "Vaata Raekoja kella. Tee selgeks mitu korda see lööb kui kell on 16.00, löögid = A ja mitu kord see lööb kui kell on 18.00, löögid = D. Sinu selja taha seisab härra N. I. Pirogov. Arvesta kui vana ta oli surres = B. Jaluta 3 * B meetrit suunas 337°. Tee selgeks, mis aastal lähedal asuvas majas elas Soome rahvaeepose, Kalevala koguja Eljas Lönnrot, aasta = C.
Punkt, kuhu aare enne puu raiumist (vahepeal on inimtegevus teinud oma töö – S.P) peidetud on: N 58° 22,x63, E 026° 42,yyy, x = A ja yyy = C-12*B-(A+D). Nüüd peab jalutama 280 meetrit suunas 128° ja juba oled uues kohas, kuhu aare on peidetud."
Kõrgem matemaatika, eks ole!
Saab ühitada teiste käimistega
Aga Janek, kes aardeid otsib tänaseni ilma GPSita, jõudis paari päeva pärast kodus asja üle mõeldes selgusele ja leidis aarde nagu niuhti.
Tänaseks on mehel leitud umbes 800 aaret nii Eesti kui rahvusvahelise geopeituse mängus. "Mina ei ole eriti fanaatiline geopeitur. Aga on mängijaid, kes üksnes aastaga otsivad 1000 aaret," teab ta.
Kuid kui mängu võtta rahulikult ja ühitada aarete otsimisi oma muude käimistega, on see mõnus ja seiklusi pakkuv ajaviide nii lastele kui peredele, mis juhatab paikadesse, kuhu ei oska teed näidata ükski turismiteatmik.
Millest koosneb aare?
Geopeituse aare ei ole aare sõna otseses mõttes ehk see ei ole kulda ja karda täis reliikviakirst. Aardeks nimetavad geopeiturid kohta, mida tuleb külastada.
Peidetud varandus koosneb ilmastikukindlast konteinerist (mis sageli on pakitud musta prügikoti sisse), aarde kirjeldusest, logiraamatust ja kirjutusvahendist. Need on kohustuslikud komponendid, mida ei tohi aardest kaasa võtta. Logiraamatusse tehakse aarde leidmise kohta sissekanne (samuti registreeritakse see arvepidamiseks hiljem geopeitus.ee koduleheküljel) ja aare pannakse peidukohta tagasi uusi otsijaid ootama.
Suuremate aarete puhul on aardes ka pisikesed nipsasjakesed, millest võib midagi kaasa võtta, kui endal on midagi asemele panna.
Mikroaarded sisaldavad väiksuse tõttu vaid logiraamatut.
Geopeitus Eestis ja maailmas
Geopeitus sai alguse pärast seda, kui kõrvaldati nn SA-moonutus, mis segas tsiviilkasutuses GPSide täpset tööd. Esimese dokumentaalselt tõestatud aarde peitis Dave Ulmer 3. mail 2000. a USAs Oregoni osariigis. Juba paari päeva pärast oli aaret külastatud kaks korda.
Eesti esimene geopeituse aare kannab nime "HE-aare" ning see pandi oma asukohta juba 2001. aasta veebruaris Valgamaal. Lisaks geograafilistele koordinaatidele toodi selle vihjeks ühe mälestise ja allika lähedus. Esialgselt pandi aardesse logiraamat ja pliiatseid, tutvustavad kirjad, väike telefonimärkmik, hot’i serveri sümboolikaga pastakas, metallist visiitkaartide karp, autojuhilubade kaaned, pakk nätsu. Kõik see pakiti suuremat sorti Nescafe purki ja keerati musta kilekotti. See aare on külastatav tänaseni.
Geoepeituse aardeid on maailma erinevais paigus üle miljoni, mängijaid teist samapalju.
Tüüpiline geopeitur on rahumeelne inimene, kel meeldib looduses seigelda. Ta ei jäta metsa prahti maha ja ei riku otsimistuhinas loodust.
Eesti geopeituse kohta saab infot internetileheküljelt www.geopeitus.ee, maailmas toimuva kohta annab teavet www.geocaching.com.
Kuidas mängida?
Registreeri end geopeitus.ee kodulehel ja vali välja sihtmärk. Tutvu aarde kirjeldusega (info asukoha ja leidmise keerukuse kohta, uuri vihjeid). Mõnikord aitavad ka teiste geopeiturite kommentaarid.
Mine aarde arvatavasse asukohta ja püüa aare leida: liigu GPSiga, kuni koordinaadid jõuavad nulli (GPS annab otsimispiirkonna mõnemeetrise raadiusega) või kasuta oma nutikust.
Aarde leidmise korral logi end raamatusse ja hiljem tee märge ka internetis. Mitteleidmise korral proovi uuesti!
S(3qsdzjuixrprlzrqmznp0i45)A(eX9y81-2zAEkAAAAMGI2Y2U4MjktYTVhNy00Y2Q5LWI4MzgtMjdjYzQ5Y2YzNzZlgmQSro-uZKQi6JCtyD04A-ilIJc1))/uudised/c.gif?id=487390){kind=small}
