Riigikogu juhatuse otsus määrata ametist lahkuvale riigikogu kantselei juhile Heiki Sibulale «ergutuseks» preemiaks 22 000 eurot võeti vastu üleüldise mittemõistmisega. Mille eest Sibul kuldset käepigistust vääris, teavad vaid preemia määrajad.
Avalikkuse silmis on Sibula tööd saatnud skandaalid seoses korralagedusega valimistulemuste selgumisel. Kui võtta preemia määramise aluseks, et Sibul töötas oma koha peal 16 aastat, siis pole ju see mingi eriline näitaja, kindlasti on hulk ametnikke, kelle staaž Sibula omast mitu korda pikem, kuid kellele töölt lahkumisel ei maksta sentigi preemiat. Asja teeb pikantseks tõsiasi, et hiljuti võttis riigikogu vastu seaduse, mille kohaselt vabatahtlikult ametist lahkujatele hüvitist ei maksta.
Asjad tuleb panna õigesse taustsüsteemi. Nii ei makstud Sibulale preemiaks mitte niivõrd tema 6 kuu palk, vaid hoopis miinimumpalka saava inimese 6,3 tööaasta palk. Või summa, millest piisaks 1158 lapsele riigipoolse 19-eurose toetuse maksmiseks. Proportsioonid on ilmselgelt paigast ära.
Samal ajal, kui juhatus määras Sibulale 22 000 eurot preemiat, rääkis juhatuse liige Laine Randjärv vajadusest muuta needsamad lastetoetused vajaduspõhiseks.
Sibul sai preemia ajal, kui Eesti Pank hoiatas meid kõiki liiga kiire palgatõusu eest. Riigikogu pole erafirma, vaid maksumaksja rahast töötav riigiasutus.
Arvestades, kui vabalt neil seal raha kinkida jagub, tuleb seda riigieelarve plaanimisel arvesse võtta. Nagu ütles peaminister Ansip maanteeameti puhkuslähetusi kommenteerides – kärpimisruumi paistab olevat piisavalt.






















































