On väga kurb, et põhiseaduse § 28: «Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral» on vaid rida sõnu paberil. Meie hulgas elab suur hulk inimesi, kellest riik ei hooli. Need on inimesed, kes saatuse vingerpussi tõttu peavad hooldama oma lähedast.

Need on inimesed, kes on riigi poolt määratud sunnismaisteks, sest nende lähedased vajavad sageli abi 24 tundi päevas, 7 päeva nädalas ja 365 päeva aastas. Seetõttu peavad need inimesed sageli loobuma oma tööst. Uues – omastehooldaja ametis pole neile inimestele ette nähtud ei palka ega puhkust. Nad on alandavas olukorras, sest neil puudub eluks vajalik sissetulek. On siililegi selge, et 7–25 euro suurune igakuine toetusraha, mida omastehooldajatele nende töö eest makstakse, ei taga kellelegi äraelamist.

Asja eriline iroonia seisneb selles, et kui hooldust vajavaid inimesi hoida haiglas või hooldusasutuses, läheks nende ülalpidamine riigile maksma rohkem kui nende kodune hooldus. Seetõttu on eriti arusaamatu, et omastehooldust käsitletakse Eestis lähedast hooldavate pereliikmete hea tahte avalduse ja vabatahtliku, tasuta tööna. On väga kurb, et riik oma inimestest ei hooli.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Sander Silm
Telefon 614 4162
sander.silm@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis