End riigikogusse valida lasknud Kaja Kallase arvamusloo Postimehes võinuks ju liigitada Evelin Ilvese kirjatöödega sarnaste lugude lahtrisse, mis ei vääriks reageerimist, kui polnuks Siim Kallase mõningaid uusi mõtteid.
Pidev ilkumine riigikogu tasude üle viivat selleni, et suuri mõtlejaid jäävat seal vähemaks, hädaldas Kaja Kallas. Pekske mind selle eest, et lapseootus mu paksuks tegi, karjatas rahva poolt mittemõistetud Evelin. Komeedina üldsuse pilkude alla tõusnuil kipub olema tunne, et keegi ei mõista nende suuri tegemisi peale nende endi.
Kui aga eurovolinik Siim Kallas suvatseb manitseda, et Eestis peab olema välistatud edutamine perekondlike sidemete tõttu, siis paneb ikka kukalt kratsima küll. Aga tema enda tütar, kes isa nime toel Reformierakonna nimekirjas kõrgele kohale panduna riigikokku lennutati? Väljavalitu enda loogika järgi ei saa seda edutamiseks aga, sest ta olevat kaotanud oma sissetulekutelt võrreldes advokaadipõlvega. Rahvas, raibe, aga ei oska olla tänulik toodud ohvri eest. Tõele au andes ei meenu midagi erilist Kaja Kallase ametitegevusest. Pigem mõistatati, kas pole tema riigikokku valimise taga kas prominendi lapse kapriis või lähetus mingite seadusemuudatuste läbilobistamiseks. Kui aga Kaja Kallase töiste tegemiste asemel on rohkelt leidnud kajastamist tema eraelu ning ta on lahkelt ennast selles vallas puistanud, siis järsku töiseid saavutusi eriti polegi? Sel juhul on arvamuslugu sellest, kuidas Toompeal tööd vihutakse teha, muidugi omal kohal.




