Julgen väita, et Otepää suusaetapp näitas – ja vahest isegi tõestas – eestlase suusaarmastuse kohta nii mõndagi. Positiivset. Ja mitte positiivset ses tähenduses, millest me kahjuks viimaste kuudega harjunud kõnelema.
Pärast Kiku, Andu ja Jacki taandumist korjati suusasõidud teleekraanilt – ei huvitavat enam kedagi. Kes ei viitsinud puldil teist nuppu klõpsata, pidi nädalavahetuse hommikuteks uue lemmiktegevuse leiutama.
Piitsahoope said suusajuhid ja laitmatu renomeega Tiit Peki asemel etappi peakorraldama asunud Jack. Ka etapi järgmiseks aastaks (ja võib-olla kauemaks) kalendrist kadumine olla nende süü.
Mida eilse-üleeilse järel kõigest sellest arvata?
Meie suusatajad ei pakkunud küll midagi rõõmustavat, aga olgem ausad: kes sporti vähegi jälgida mõistab, ei saa siinkohal rääkida suurekaliibrilisest üllatusest.
Rõõmustas sootuks muu (ja vahest isegi tähtsam). Et hoolimata kõigest oli rajaperves palju rahvast ja et korraldus sujus ladusalt. Jah, Mael, Arukuusel & Co-l vedas ilma pöördumisega roppumoodi. Ometi tuleb tunnustada nende suurt tahet, et viimasel hetkel meisterdati valmis maksimumpikk rada.
Usun, et nii anti üheskoos FISile selge signaal – Otepää lihtsalt peab kalendrisse kuuluma. Suusakultuur Eestis elab endiselt.
S(3qsdzjuixrprlzrqmznp0i45)A(eX9y81-2zAEkAAAAMGI2Y2U4MjktYTVhNy00Y2Q5LWI4MzgtMjdjYzQ5Y2YzNzZlgmQSro-uZKQi6JCtyD04A-ilIJc1))/uudised/c.gif?id=461250){kind=small}
