Ei ole uudis, et seda nimetatakse sigaduseks: riigikogulase uue aasta palgatõus on sama suur või isegi kuni poole suurem kui paljude tööliste kuusissetulek rügamise eest.
Sigadus on ka see, et miinimumpalk, mis uuel aastal ime läbi 290 euroni kuus venitati, on kirjade järgi miinimum, mida inimene ikka kätte ei saa, vaid sellest lähevad ka veel maksud maha. Ning seega kätte jääb veel vähem.
Paljud miinimumpalga eest tööd rügavad on öelnud, et kui on miinimumpalk, siis peaks olema ka nii, et see ongi see miinimum, mis tööinimesele täies ulatuses töörügamise eest kätte jääb. Aga ei. Ka selle pisikesemagi pealt kooritakse viimasedki maksud ning järele jääb vaid elus (kuid mis elu see on?) püsimiseks vajalik summa, millest on väga raske, kui mitte võimatu kasvatada lapsi, toita perekonda, osta vajadusel ravimeid, osta tervisesõbralikku toitu ning elada täisväärtuslikku elu.
Miinimumpalga saajatele on suur hoop ka see, kui häbematult vähe hakkavad nad pensionile jäädes riigipensioni saama. Mida väiksem palk tööinimesena, seda väiksem pension eakana. Selleks, et vähemalt vanas eas normaalselt elada, tuleks teha üle inimvõimete töötunde kaugelt rohkem kui poole sajandi jooksul. Aga see juba on ulme.
S(3qsdzjuixrprlzrqmznp0i45)A(eX9y81-2zAEkAAAAMGI2Y2U4MjktYTVhNy00Y2Q5LWI4MzgtMjdjYzQ5Y2YzNzZlgmQSro-uZKQi6JCtyD04A-ilIJc1))/uudised/c.gif?id=460427){kind=small}
