Täiesti mõistetamatu, miks sõdivad eestivenelased keeleõppe vastu kuni issanda viimsepäeva kohtuni välja. Kulla sõbrad, kus on teie ajalooline kultuur ja väärikus?
19. sajandil oli Eesti pisike tupikprovints, siin kehtisid Tsaari-Venemaa seadused ja kombed. 1894. aastal lõpetas tulevane maailma-maadleja Georg Lurich Revalis Peetri reaalkooli, suus viis keelt – eesti, vene, saksa, inglise ja prantsuse – ja algteadmised ladina ja kreeka keelest.
Viie keele oskus oli siin, provintsis kultuurse inimese tunnus. Tava. Mitte midagi erilist. Ja nüüd vaieldakse, kas eesti keelt peab oskama või mitte.
Aga nüüd… Kulla eestlased, kus on meie ajalooline kultuur ja väärikus? Lurich, kes lõpetas kooli viie keelega suus ja õppis järgnevatel aastatel veel viis juurde, oli külapoiss Väike-Maarja kandist. Ja nüüd toriseme meie, Lurichi kaasmaalased, et milleks meile vene keel.
Paljud meie koolilõpetanutest oskavad peale eesti ja inglise keele teisi keeli? Õigupoolest on piinlik. Oleme tõesti tšuhnaad, mitte kultuurrrahvas. Lurich muide oskas eesti keelt kõige nadimalt, sest sellega polevat midagi peale hakata, kui tahad maailmas läbi lüüa, mitte provintsi kõrrepõllul sonkida.
Ning veel. Eesti-vene kirjanik Andrei Ivanov tõdes, et siinses kultuuri- ja majandusruumis tuleks osata eesti, vene, inglise, saksa, soome ja rootsi keelt. Kas ta ütles valesti?




