Eilses Õhtulehes ilmus lugu riigikogulaste uuest suurest palganumbrist. Sel puhul küsisime 14 saadikult kommentaari. Muidugi kõik ei vastanud. Eks ole ka põhjust.
Viimane istung oli neil enne jõule, järgmine tuleval nädalal. Paljud riigikogulased on võtnud aja maha, ehkki ametlikult neil puhkust ei ole. On niisama. E-kirjadele, mis saatsime nii töö- kui ka teisel aadressil (ka teise töökoha aadressil), vastama ei kiputa, korduvatele telefonikõnedele ei vastata, tagasi ei helistata.
Võib aru saada, et paratamatust palgatõusust eriti rääkida ei taheta. Sensitiivne teema ju, see rahva õiglustunnet tugevalt riivav suurem palganumber. Aga peita pea liiva alla, nagu paljud saadikud on teinud, lubadusi mitte täita, toorutseda, ning valida, millistele küsimustele eluaegne parteilasest rahvasaadik vastab ja millistele mitte, tundub argpüksliku käitumisena.
Laiemalt öeldes: selmet sadade tuhandete eurode eest demokraatiat arendada, võiks parem osale neist seal meelde tuletada, mis on dialoogi pidamise oskus, kuulamisoskus ja elementaarne viisakas käitumine. Mitte matsi kombel laiata, et ainult mina ja partei.
S(3qsdzjuixrprlzrqmznp0i45)A(eX9y81-2zAEkAAAAMGI2Y2U4MjktYTVhNy00Y2Q5LWI4MzgtMjdjYzQ5Y2YzNzZlgmQSro-uZKQi6JCtyD04A-ilIJc1))/uudised/c.gif?id=458950){kind=small}
